täna ma lihtsalt terve hommiku piinasin iseennast. mõtlesin ja mõtlesin kellestki, kes tegelikult seda ei vääri ning milleks üldse. õnneks korteri omaniku tütar oli esimene klient ja ta ütles selle kõige peale, et ega tema mõtleb ka enda esimese armastuse peale. see on muretsemine. sest ma ei saanudki aru, et mida ma temast mõtlen juba mitmendat päeva nii intensiivselt. ma tean, et ma ei taha temaga koos olla. ma ei ole mõelnud, et oi, kui toredad ajad meil olid või kui ilusad mälestused. milline roosiline suhe meil oli, et tahaks tagasi seda kõike.

kui me Helenaga Oslos olime, siis erinevates paikades olles käisid mul läbi mõtted, et aa, siin me tülitsesime selle pärast. siin pargis me kaklesime selle pärast. polnudki midagi ilusat mälestada :D

väidetaval üks lahkumineku põhjuseks oli see, et ma olin emotsionaalselt kättesaamatu. alguses, kui seda kuulsin, tõmbusin kaitserefleksi. et nagu ää, mida...ei ole nii. nüüd ma olen seda nädalaid seedinud. aru saanud, et on küll jah nii. et ma olen sotsiaalne ja räägin lugusid oma elust. ja ma ei tunne, et mul kedagi raske usaldada oleks. aga tegelikult mul on väga-väga raske enda südameasju jagada. sest esiteks, ma mõtlen - keda kotib. teiseks - keegi ei saa mitte kunagi minust aru 101%. jaa, mu sõbrad on empaatilised, aga nagu et täielikult ei saa ju keegi aru, mis tegelt mu sees toimps. ja kolmandaks, ma olen aru saanud, et lõppude lõpuks oma probleemidele leian lahenduse vaid mina ise. küll ma midagi ikka välja mõtlen. et siis vahel ongi nagu see, et ma ei taha end äkki näidata...haavatuna...haavatavana....haavatult. aga jällegist mõnikord, kui ma tõesti räägin kellegile, mis tegelt mu sees toimub, tunnen end kergemalt. see polegi nii igakord. teine kord mõtlengi, et krt, miks ma seda praegu tegin. tunnen end nagu nõrk luuser nüüd. 

ma ei saa D'le kunagi öelda, et näed - olen mõelnud sinust. et muretsen. ja, et kuidas sul läheb. öelda päriselt, mis mu sees toimub. sest siis ta on "hAahA, sA mÕtlEd mInUsT, SuL oN TuNdEd iKka, aRmAsTaD" blablabla. see kõik on nii lapsik. 

ju mul on ajutine meeltesegadus. peas nagu lendab parvede viisi vapsikuid, kes surisevad ja pinisevad. ma pean oma mõtteid korrastama vahepeal. kirjutamine hästi aitab. aga no, kes enam viitsib käsitisi kirjutada. pluss, mu käsi väsib ja käekiri on kole. 

ma siis proovin end avada. tervele maailmale. või no, tõenäoliselt pigem iseendale. sest kes aastal 2023 enam Bloggeris käib. 

 lasta olla kõigel. kes jääma peab, see jääb. kes tulema peab, see tuleb. iga asi omal ajal. ei tasu tagant suruda. kuigi mul on koguag elus kiire olnud, tahan liiga ruttu ja palju, siis nüüd lõpuks olen õppinud vooluga kaasa minema. ei pressi ega punni, ei vihasta ega jonni...kui midagi ei lähe minu plaani järgi. ma ei saagi tihti sinna enam midagi parata. 

Täna tõmbasime Kadiga mõnuga raha sirgeks. Esimest korda elus reaalselt jalutasin Rotermanni vahel. Ja siis nägime juhuslikult Taavit.

See aasta:

Mina hakkan õmblema. Proovin olla moeteadlikum.

Kadi hakkab DJks. Ja hakkab Kauplus Aasia peol mängima, kus mina olen üks korraldajatest.

Reivireis Berliini kevadel.

Värskasse.

Saaremaale.

Narva. Viivkonna ja Eesti helesinine laguun.

Autotrippida mahajäetud kohtadesse, pildistada ja sellest blogida.

Juulis I LAND SOUND.

See aasta peaks jõule ka.

Ja ongi juba aasta esimene kuu möödas. 

See aasta algas nagu kohe nii pööraselt ja on jätkunud samas vaimus. Lihtsalt ma ehk veidi tunnen, et kui liiga kiiresti seda põletada, siis lõpuks need lahedad seiklused polegi nii lahedad. 

Ütlesin, et see aasta tuleb muutuste aasta. Seda kavatsen ma endale koguaeg sisendada ja olen avatud ka kõigile.

Teate, saladuskatte all võin öelda, et ma vapsee ei viitsi tööd enam teha...😀 See nädal, mis lõppes....oehhh. Kes tühistas, kes ei ilmunud kohale. Lisaks olin veel haige. Ma olin jumala püha viha täis ja nõudsingi inimestelt valuraha. Peale korralikku ajukeberniiti ikkagi oma rahad kätte sain.

Nüüd siin pimedal ajal peaks võimalikult palju tööd tegema ja suvesse investeerima. Ma olen iga aasta vaadanud neid ägedaid festivale, pole kellegagi olnud minna. This year it's about to change, baby. I LAND SOUND on soolas. Anett kunagi ütles, et mulle seal meeldiks. Ma küsisin miks. "Seal on selline muusika ja inimesed on kõik laksu all". Lol.

Ja ma sain aru, et mul on nii pohh. Mul on nii pohh, mida keegi arvab minu tegemistest. Mina elan oma elu, ajan oma asja, teen oma tööd, elan oma korteris oma kassidega, nädalavahetusel teen mida iganes süda ihkab. Nii kaua põdenud, et oi, kui ma nii riidesse panen äkki on imelik. Who careeez...

fuck bad days

Minust ei saa kunagi poliitiselt korrektset kodanikku, kes kirjutab korralikult oma isiklikku blogisse, kellel on kõik rahaasjad korras, kes on emotsionaalselt terve jnejnejne. Aga ma tunnen, et elan elu täiel rinnal ja aasta 2020 osas olen nii positiviiselt meelestatud. Nii palju, kui mul on tüdrukud küüntes käinud, paljud ütlevad, et neil on nii hästi praegu. Ja minul on ka! 

Ma nii kaua arvasin, et normaalne on olla tugev ja kannatlik meeste kõrval, kes mind ei hinnanud, kes tegid mis tahtsid, mind kurvastasid ja ei hoolinud minuga kuskil koos käimisest. Mulle öeldi ka, et sa ei väärtusta ennast. A mida mul väärtustada oli enda puhul? Ma olin nii kindel, et nii ongi okei. Nüüd tean, et ei ole. Kui hea on, kui küsitakse "kuidas su päev läks" või kasvõi jutu sees moka otsast öeldakse "jõudsin koju".

Aasta lõpus käisin läbi ühe kaitseväelasega, kellega alguses justkui oli kõik tore, kuid päris ruttu muutus kõik imelikuks. Inimene tõmbas nii lukku ära, kord nädalas või kahe jooksul korra rääkisime, käis mul külas. Ja siis jälle kadus. Igakord, kui arvasin, et okei, et nüüd vist on kõik jälle enam-vähem, muutus ta imelikuks. Kui kord ütlesin, et anna teada, kui jõuad koju, siis mitte ühtegi piuksu mulle ei öeldud. Mitte, et ma tahaks ilgelt kontrollida, aga ikka tore teada, kui inimene, kellest mingil määral hoolid, annab sulle teada, et on elust ja tervet kodus. Ja kui julgesin öelda midagi selle kohta, siis vastuseks, et "meil ei ole üksteise ees kohustusi". No, ma ei tea, kui kaks inimest ikkagi meeldivad üksteisele, siis tulevad sellised asjad loomulikult. Peale seda, kui kantseldasin enne jõule teda purjus peaga, ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on kopp ees temast. Kõigil tuleb aeg-ajalt ette momente, kus juuakse üle ja kõik emotsioonid keevad üle pea. Küll ta tahtis sõidu pealt autost välja hüpata, küll ta saatis mind putsi, avaldas armastust ja lõpuks veel nuttis ka mu jopesse. Ja peale seda läks kõik jälle nii nagu enne. Enne emotsioone ei näita, kui on purupekki end joonud...kuigi korduvalt andsin märku, et olen tema jaoks olemas. Hea, et lõpuks leidsin endas tugevuse ta sinna kaugesse tumedasse aukku saata.

Kokkuvõttes ei ole mõtet end panna põlema kellegi pärast, kes ei hinda sinu eksistensi. Istugu üksi oma depressiooniga edasi ja oma parima sõbraga, kes on maailma suurim jobu tema juttude järgi. 

Kui kaks aasta algusest on minu ellu M'id tulnud ja mulle nii palju haiget teinud, siis olnud sügisel ütlesin endale, see aasta ei lähe nii (kuigi kolm on kohtuseadus). Ja ma ütlesin ka endale, et enam ma ei sebi ega lähe kokku mingi pooliku vennaga, kellega ma ei näe kooselu. Pole lihtsalt mõtet enam, kaks aastat Tallinnas on nii juba möödunud. Nüüd tasa ja targu, näpud ristis loodan vaid parimale. Kusagil on kõigile kuskil keegi.

Ma võtsin pikendused ära. Ja päris hea on oma juustega, võiksid pikemad olla. Muidu iseenesest materjali on.

Olen rõõmu leidnud taas oma taimedega majandamisest, ootan juba Saaremaale minekut, et saaksin ka õmblusmasina tagasi tuua linna.