Uskumatu aga täna ongi meil kodus jõuluõhtu. Alles üleeile, kui Sandra siin käis, oli imelik sellest mõelda. Tunnen ikka veel nagu jõulud oleksid kuskil seal kaugel-kaugel. Ja sellist õiget jõulutunnet ei ole ka. Miks, ma ei tea...nii kahju ongi. Kuidagi sõprade ja sõbrannade poolt on natuke hüljatud tunne...võib-olla sellepärast ka. Või see, et me ei ole enda korterit dekoreerinud ja oleme üleüldse sellises pidevas liikumises/kolimises/remontimises ja ei teki hubasust. Oh, ei tea.
Musi ütles igastahes, et järgmine aasta tulevad meil ilusad jõulud, kuusega ja puha :D Jään ootama.
Nii imelik mõelda, et eelmine aasta samal ajal olime veel sõbrad, nüüd elame koos and I couldn't be happier! :) Muidugi sux, et ta peab tööl olema kõik kolm jõulupäeva järjest + aasta lõpust ka kolm päeva. Aga mis seal ikka.
Sellist roosat kuuske ootan järgmine aasta!!! Teine kuusk väljendab hetkel tundeid minu sees :(
Olen inimene, kes aeg-ajalt jätab asju viimasele minutile. Õnneks olen sellest kombest enam-vähem lahti saanud. Seoses jõulude ja kingitustega on mul alati olnud kaks probleemi - esiteks ma kunagi ei tea mida kellegile kinkida ja teiseks ma olen oma rahad kulutanud ära väga "vajalike" tegevuste tarbeks (loe: peol käimisele). See aasta aga lõpuks olen suutnud ennast kokku võtta ja mul on kõigile kingitused olemas. No, tegelikult, üks kink veel on puudu aga selle mõtleme õega lähipäevil välja.
Nii mõnus on vaadata kõiki neid kingikotte, mis ma olen valmis teinud. Sõpradele ja tuttavatele tegin ma see aasta täitsa ise midagi! Ma tegelikult ei taha mõeldagi, mis summad mul kõikide nende kinkide alla läksid...igakord kui poes käisin vaatasin, et oh, misasja see on ülihea kingiidee. Niiviisi vaikselt natuke siit ja natuke sealt ostes sai kokku pandud jumala ägedad pakid. :D
Sneak-peek (nõme sõna tegelikult :D)
Siit on mõned kingid puudu veel...
Tahaks teile juba nii rääkida ja näidata, mis ma ise enda käekestega meisterdasin ja mis ma pakkidesse panin!!! :D Aga noh, jõulud ongi ukse ees! Homme lähen panen üle pika aja tagasi volüümripsmed, enda omad on nüüd saanud puhata ja taastuda. Sama tehniku juures lasen küüned ka ära hooldada. Ja kohe peale seda tuleb Sandra külla - väike jõuluistumine ja kinkide vahetamine. :)
Ma fännnnaaaaan küünalde tegemist!!! Praegu jookseb kolmas päev, mil valan taas küünlaid :D Eile läksin ema poole ja võtsin niisama enda tehtud küünlad kaasa, et neid kaunistada. Mõned olid küll lohku vajanud aga neid saab alati hiljem täita. Igastahes, tuli välja, et samal õhtul tahtis ka mu õde küünlaid valama hakata. Läks siis meisterdamine lahti. Valasin oma küünlad täis, mõned siiski olid tänaseks jälle lohku vajunud :(
Täna käisime lõuna ajal kallimaga linnas, sõime Rohuaia kohvikus ja asusime Jaama tänava kirbukatesse. Samal tänaval vana tehnikapoe asemel oli uus kaltsukas tekkinud. Me olime ikka tükk-tükk aega seal. Lõpuks sai muska endale tutika jope ja sellelt sai veel maha -25%. Superost. Peale seda käisime kirjatarvete poes ja realiseerimiskeskuses. Viimasest on võimalik saada megaodavalt igast ninni-nänni. Minu rõõmuks oli neil tulnud müüki ka vene Tonika sarja juuksevärvid. Haarasin sealt ühe pruunika tooni. Nimelt ma olen leidnud Castingu sarjast ilusa värvi, Spicy Chocolate. Kahjuks juurtele jääb imeilus särtsakas toon aga otstele ära kulunud ja tuhm ebamäärane pruun värv. See Tonika värv tõmbas näiteks mu blondid juuksed oranziks. Just seda mul vaja ongi, oranzikat pigmenti. Ehk parandab olukorda :)
Samast poest krabasime kümme 0,10€ Granola müslipakikest, 1,50€ eest suuuuure maapähklivõi, midagi näksimist veel ja siis igasuguseid erinevaid küünlaid, mida ma saaks sulatada ja veeeeeeeeeel küünlaid valada :D Tahaks teile näidata, milliseid imelisi küünlaid ma teinud olen aga kahjuks ei saa *wink, wink*
Nüüd istun väsinult läpaka taga ja arvan, et oleks aeg vahaplekid pliidilt puhastada :D
Olen korduvalt "üritanud" sellest loobuda ja nüüd enda üllatuseks avastan, et ma pole vist üle kuu aja isegi mitte mõelnud, et tahaks suitsetada. Ilmselt mõned mõtlevad, et pff, mis see siis on, ainult kuu aega suitsuvaba? See pole mingi loobumine! Aga tegelikult juba enne seda kuud ma suitsetasin üliharva. Üks-kaks korda kuus, kui käisin väljas. Ma olen varem sellest lahti tahtnud saada ja nüüdseks tunnen, et mul ei ole vajadust ega tahtmist selle tegevuse järgi.
Ma arvan, et minu staaž oli umbes 5,5-6 aastat? Nii et need, kes teavad, kui vana ma olen, siis see on väga pikk aeg...Ma arvan, et ma ei olnud otseselt sõltuvuses, vaid ma suitsetasin, sest esiteks, 2/3 mu lähimatest sõpradest tegid seda. Baarides/pubides käies oli see hea põhjus, miks minna korra välja ja värsket õhku hingata + küsides tuld oli see justkui ettekääne alustada kellegagi juttu, kes silma oli jäänud :P Mul lihtsalt polnud põhjust, miks suitsetamist maha jätta.
Nüüd ma elan elukaaslasega koos ja käin harva kuskil suure kambaga väljas. Seega nagu enam pole seda isu, Pealegi, viimased korrad kui ma kaine peaga suitsu tegin, hakkas mul juba kergelt paha ja see hais...huuuuuh...:D Nüüd saan aru, kui ebameeldiv see on :D
Suvalises kohas magamine
Kui ma noorem ja rebellious olin, siis iga suvi ma läksin vastu ema tahtmist igasugustele muusikafestivalidele ja rändasin mööda Eestis üleüldse. Ükskord läksin isegi üksi Lelle festivalile...milline tahtmine PEAB olema, et võõrasse kohta üksi jooma minna...oeh. Igastahes, sellega kaasnes alati kuskil suvalises kohas ööbimine. Kui tegu oli festivalidega, siis ma tavaliselt võtsin enda telgi või sain kellegi telki. Aga kuna ma pidin enda kotte ise alati tassima, nendega hääletama ja ringi rändama, siis ma võtsin minimaalselt asju kaasa. Mis tähendas, et ma enamasti magasin ilma teki ja padjata. Ärgates üles lõdisedes, sest niiiiii jahe on. Huh, no thanks! Mida vanemaks sain, seda vähem mind hakkas paeluma võõrastes kohtades ööbimine. Alguses loobusin ringi rändamisest, siis sõbrannade/sõprade juurde jäämisest...Nüüd eelistan iga kell enda voodis oma kallima kaisus ja soojade tekkide all magada.
Hääletamine
Ma olen oma elus nii palju pöidlaküüti kasutanud ja näete, olen elu ja terve. Kordagi, kusjuures, ei ole sattunud ahistava autojuhi otsa. Aga noh, ega ma eriline kaunitar pole ka :D Hääletasin üksi, koos kellegagi, iga ilmaga. Peaasi, et saaks säästa paar euri, et suitsu/alkoholi osta! Mingi aeg see oli päris vahva ja lahe. Aga nüüd olen ma valinud pigem mugavuse ja kasutan ühistransporti - täpne väljumisaeg, saabumisaeg.
Pohmell
Et ma päris kuiviku muljet nüüd ei jätaks, siis ma mõnikord ikka käin väljas küll! Kui aasta-kaks pudel viina näkku oli tavaline pidu, siis nüüd ma joon kaks siidrit = pohmell. Ja oi, kui rõve on järgmine päev olla...varem oli pohmell iga nädalavahetusene juhtum + mõnikord lisandusid ka nädalasisesed napsutamised, siis see oli lihtsalt midagi, mida tuli üle elada ja isegi koolis käia :D Aga enam ma ei ole harjunud ja seepärast tundub pohmell 10 korda rõvedam ja hullem.
Kõik eelnevad neli käisid minuga kaasas 5-6 aastat ja ma ütlen, et ma olen südamest õnnelik, et ma olen välja kasvanud enda rebellious ja drunktardi perioodist :D Aga see ei tähenda nüüd, et need kes suitsetavad ja joovad on kehvemad, kui mina - ei. Aasta tagasi ma juba tundsin, et tahaksin alkoholitarbimist vähendada jne. Ma üritasin aga lõpuks langesin ikka samasse auku. Nüüd, endale märkamatult, ma kasvasin sellest ise välja. :)
Peale eelmist meisterdamist tahtsid Sandra ja Inna enne jõule veel kokku saada, et midagi teha. Sandra hakkas rääkima ükskord, et tema tahab küünlaid ise teha. Proovis ta siis kodus aga ei tulnud välja. Täna kolmekesi hakkasime siis pusima, ostsime vajalikud asjad ja vaatasin enne igaksjuhuks õpetusi ka. Minu arust tulid meil üliägedad küünlad ja rasvakriitidega abiga sai särtsu värvidele juurde anda.
Mida vaja läheb:
kahte potti
purke, vaase, anumaid, kuhu oma küünalt sisse teha tahad
vanu küünlajuppe
süütenööri
rasvakriite
niiti
teipi
aroomiõli
kääre
kahvlit
Kahte potti on vaja selleks, et ühes keeb vesi ja teine, väiksem on veevannis. Esimene samm ongi vanad küünlajupid üles sulatada. Samal ajal, kui ta keskmisel tulel sulab, tuleks ette valmistada nõu, kuhu sisse kallata vaha. Meie kolmeksi valisime purgid. Sandra ostsi kahte sorti süütenööri - üks mis on täiesti tavaline, vaja on see libistada läbi selle pisikese metallist junni, mis tavaliselt teeküünalde põhjas on. Ma hetkel ei tea, kuidas seda nimetatakse aga ilmselt te saate aru millest ma räägin :D Sellega on hea see, et seda saab kasutada pikkade küündalde tegemiseks. Teist sorti süütenöör oli koos selle jubinaga ja vahaga juba koos. Ainuke miinus oli see, et enamus minu purkide jaoks oli ta liialt lühike.
Selleks, et süütenöör püsiks paigal vaha kallamise ajal, tuleb ta niitide vahele kinni panna.
Me kasutasime ohtralt aroomiõlisid. Neid saab endale muretseda Universaal Universumist, seal on väga suur valik. Samuti olen märganud, et ka Selveris müüakse neid. Kindlasti müüakse neid ka teistes poodides. Need on lihtsalt kaks kohta, kus ma tean, et neid kindlasti on.
Aroomiõli tuleks lisada enne vaha kallamist, kui teha kihilist küünalt, siis võib iga kihi vahele. Mida rohkem aroomiõli, seda lõhnavam küünal tuleb!
See süütenöör, mida oli vaja vahaga ekstra kokku teha ja läbi julla libistada, oli kahjuks liiga jäme ja mul ei õnnestunud see kuidagi. Seega leidsin mina sellise lahenduse, mis töötas vägagi hästi.
Jahtuvad ja tahenevad....
Lõpuks sai selline kogus neid valmis :)
Paremal pool must küünal on Sandra oma, ta tahtis lillale vahale musta vahakihi peale kallata. Kahjuks ei olnud alumine piisavalt tahenenud. Ta arvas, et see on paras matuseküünal :D
Mõned küünaldest olid ka kihilised aga kahjuks piltidelt see väga välja ei tule.
Kui asjasse süveneda ja kannatust varuda, siis saab nii vahvaid küünlaid teha! Lisada võib veel näiteks glitterit ja hiljem saab purgikesi kaunistada. Meile väga meeldis ja minul on juba igasuguseid ideid. Ma olen täielik küünlafänn, eriti lõhnakate. Nüüd on asi käpas ja võib julgelt veel neid teha :)
Ma ükspäev mõtlesin, kui paljud inimesed leiavad vigastatud loomi ja viivad neid kliinikutesse, maksavad nende operatsioone, otsivad toetajaid, annetajaid...ja täna just selline asi juhtus minuga...nimelt olime sõbrannaga just Põhjakeskusest tagasi sõitmas ja vahetult autoga enne kortermaja taha pöörmist, vedeles keset suur teed kass. Peatasin auto, samal ajal kõnniteel kõndiv kutt korjas kassi üles ja tõstis ta eemale. Arutasime kiiresti läbi mida teha. Otsustasime kassi autosse panna ja loomakliinikusse sõita. Kui ei ole tema elu võimalik päästa, ehk on kiibitud ja saab vähemalt omaniku üles leida. Kahjuks sinna jõudes oli ta hinge heitnud ja samuti ei olnud tal kiipi. Imelik olukord tekkis, kui meilt küsiti kas meil ei ole kassi kuskile panna...kogelesime siis vastuseks midagi ja nad otsustasid kassi külma panna ning hommikul loomade varjupaigale ta anda.
Hiljem läksin ema juurde, et teda mingisugusele töö jõulupeole viia. Ja esimest korda elus ma nutsin tema ees ja ei püüdnudki seda varjata.
Ma tahaks kõigile hingele panna - palun kiipige oma loomad ära JA palun olge hoolivamad! Isegi, kui sa näed, et teel vedeleb surnud loom, palun tõsta ta kasvõi tee äärde, sest järgmine hetk see vaeseke lihtsalt sõidetakse vaibaks...
Ma nii soovin, et ma tunneks seda päris päriselt...aga siin ma istun, üksi kõledas, jahedas ja pool tühjas korteris. Kallim on tööl ja mul ei ole mitte midagi tarka teha. Kolmas päev jookseb, mil ma vaatan seriaali Kättemaks (mis on tegelikult niii hea!) ja mängib Facebookis mänge. Natuke olen isegi koolitöid teinud. Kui ma mõtlen jõulutundele, siis ma kujutan vaimusilmas ette jõululaule taustal mängimas, suuuuurt pere ümber laua, kus ootab majesteetlik õhtusööki, inimesed on rohe-puna-valge kampsunites...aga ilmselt selline olukord on vähestes peredes. Mulle on selline pilt peas, sest Ameerika filmides on nii. Aga elu pole film...ma tahaks nii väga leida enda selle millegi, mis võtaks ära selle kripeldava tunde mu seest...justkui miski pole õige. Osalt on see ka nii ilmselt, sest ma ei ole enda sees leidnud tasakaalu.
Mida aeg edasi, seda tähtsusetumaks muutuvad sellised sündmused nagu jõulud, aastavahetus...Jõuluvana ja päkapikke pole olemas, aastavahetus on lihtsalt vabandus, et ennast pildituks juua...võib-olla olen ma lihtsalt praegu punktis, kus ma olen lahti lasknud oma vanast elustiilist (party 24/7) ja vaikselt hakkab soe pereelu tekkima?
Igastahes, ma pole kindlasti inimene, kellele meeldib ühe mätta otsas kükitada ja mõelda. Selleks, et elada õnneliku elu, sest lõppude lõpuks, me elame ju vaid korra, tuleb midagi ette võtta.
Eelmine nädal oli sess koolis, kaks arvestust, inglise keeles ja eesti keeles ning eksam politoloogias, mille sain nelja! Muidugi oleks viite tahtnud aga ma mõtlesin, et kui ma nelja ei saa, siis ma olen küll VÄGA pettunud endas. Keskkoolis käisin põhimõttega "peaasi, et tehtud saaks". Nüüd tahaks olla parem. Endal tuleb hea tunne sisse, kui pingutad ja saad hea hinde :) Inglise keeles sain arvestuse viie, samuti pidime selleks korraks ka business invitation'i tegema. Ma nägin vaeva sellega ja ma sain nelja. Olin pettunud. Õpetaja rääkis ja tõi näited teiste töödelt, mis vead olid ja kuidas oleks pidanud olema, kes tegi hästi. Mina istusin taga nurgas ja niiii kannatamatult tahtsin juba küsida enda vigade kohta :D Peale testi istusime vaikselt klassis, tegime ülesandeid, kui õpetaja ütles, et paneb mulle ikka viie, tal muidu ei saa jõulude ajal süda rahu :D Success! Kahjuks küll I semestril pannakse enamus ained lihtsalt arvestatud. Aga ikkagi endal on sees rahulolu, et ma tegin asjad viiele! Ka eesti keeles oli arvestus....ja oi, kui napilt ma selle läbi sain. Eesti keel on selline aine, mida ma võin õppida aga lõpuks panen töös ikka kõik tunde järgi, seetõttu olen ka kolmeline selles aines. Kuid nagu ma mainisin, siis ka see aine seekord pandi lihtsalt arvesatatud.
Järgmine sess on alles veebruaris, jaanuarisse jääb veel mikroökonoomika eksam *scared*. Eelmine nädal puuduski selle aine tegelik õpetaja, teda asendati. Ja no, see daam, kes meile sinna klassi ette tuli, ei osanud ikka kohe üldse meile seletada, kuidas arvutusülesandeid teha. Õnneks kaasõpilastega suutsime õpetaja jutu kuidagi endale arusaadavaks teha.
Hetkel ootab kirjutamist suhtlemise aine essee, töökeskkonna ohutuse analüüs, arvutiõpetuses vormistatud referaat saatmist, dokumendihalduses oli mingi ametlik kiri kirjutada...ja noh, ettevalmistumine eksamiks!
Õhtuti peale kooli üritasin korterisse jõuda ja ikka üht-teist nokitseda. Oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et alustasime eile tapeetimisega :) Kui sellega ühelepoole saab, läheb põrand maha, mis meil juba valmis ostetud on. Eesmärk oligi, et jõuludeks saaks magamistuba valmis. Peale seda hakkame vaatama köögi poole...seal seinad lagunevad ja...oeh...eks näis, mis välja mõtleme sellega.
Eile käisime maal, teist adventi tähistamas. Vanatädigi oli Viljandimaalt kohale tulnud. Peale suur söömingut läksime jalutama. Tegime mõned nummikad pildid.
Ja mul on ülimalt hea meel, et mu pere on 100% mu musuka omaks võtnud. :)
Mõni päev on ikka nii lootusetu, et õhtuti poetad pisara ja mõtled, kui kehvasti ikka kõik on. Ja siis out of nowhere, juhtub midagi head. Vähemalt minuga on tihti peale nii. Alles hiljuti kirjutasin, kuidas mul öösiti tuleb masekas peale...peale seda, kui Töötukassa jama hakkasin ajama, oli kergem kohe olla. Ma juba ette lootsin/palvetasin/arvasin kindlalt, et saan raha. Just natuke aega tagasi tšekkasin kontot ja olemas ta oligi!!! Muidu oleks väga kriitiliseks uue kuu algus üüri maksmisega läinud...ja lisaks sellele, tahetakse mind tööle! Mina veel suure suuga rääkisin sõbrannadele, et jaa-jaaa, ma saan sinna tööle...aga kui lubatud tähtajal ei helistatud, et teada anda, kas sain siis tööle või ei, mõtlesin, et nojah siis. Asjad ei läinud tegelikult liikuma nii kiiresti nagu firmas loodeti ja nüüd tuli e-mail vabandusega ja tööle kutsumisega.
Ma korrutasin musule koguaeg, et kõik saab korda, kõik saab korda. Teda ärritas nii hirmsal moel, et ma igapäev, 24/7 ei otsinud endale tööd ja et tema peab kõõõõiiiiik enda taskust kinni maksma :D Aga kõik saigi ju korda!!!
Mul kadus kõige selle peale trenni motivatsioon ka ära...mille eest ma nagunii kuukaardigi oleks ostnud, kui rahakotis puhus tuul. Vähemalt nüüd tuli natukenegi tahtmist ennast sinna vedada :D
Aga nüüd ma luban, et olen rahaga ettevaatlikum...:)
Eks meil kõigil aeg ajalt koguneb koju asju ja riideid, mida suure hurraga on ostetud või lihtsalt ei leia enam kasutust. Nii oli ka minul, või noh, koguaeg on nii. Poes mul tuleb hullus peale ja mõne aja pärast, kui ma kodus ringi vaatan, mõtlen, millest lahti saaks ja mida võiks minema visata.
Olen üritanud oma asju Facebookis erinevates gruppides müüa, mõnest olen lahti ka saanud. Lihtsalt väheke nõme on, kui asi, mida ma müün on odavam, kui postikulu :D Siis kuidagi nagu ei viitsi seda pakki viima minna...mul siiamaani on mingid riiete pildid kuskil gruppides üleval, aeg ajalt keegi küsib mõõte...Kolm nädalat tagasi viisin oma asjad hoopis Rakvere Kirbukasse. Üks nädal on 10€. Esimesel nädalal teenisin 2,50€, ehk jäin miinusesse...otsustasin siiski veel ühe nädala võtta ja viisin juurde igasusgust pahna, vana arvutiekraani, laste joonistustahvli, vanad pildid, mis ma Novaluxist krooni ajal ostsin...minu üllatuseks olin ma kõik need asjad ja muud kraamigi maha müünud! Nagu ma aru olen saanud, riided seal peale ei lähe. Kahe nädala jooksul oli minul ainult ÜKS t-särk ostetud. Ja ma ei ole selline, kes paneb kasutatud asjadele ulme hindasid. Kõik riided on mul alla 5€, välja arvatud mõni üksik kleit, mis ma suvel ostsin ja olen ainult selga proovinud aga ega needki üle 10€ pole.
Ma ei saagi aru nendest inimestest, kes panevad hinda otsa enda poolt ära kasutatud asjadele. Mul on jäänud silma kaks Rakvere tüdrukud, kes müüvad kasutatud NewYorkeri riideid ja ma mõtlen endamisi, et kas nad reaalselt loodavad, et keegi ostab neilt need ära? Tegu on täiesti tavaliste pluusede või särkidega, ei ole blingi, ei ole peokad. Sellised pigem millega sa lähed poodi süüa ostma või vedeled kodus.Üks neist muus ühte pusa, mis minulgi on ja ostsin selle 4,95€ eest. Ma ei mäleta täpselt, mis tal hinnaks oli aga midagi rohkemat. Okei, ta võib olla ostis selle pusa tõesti 10€ eest...aga asi on selles, et kasutatud asjade müümise mõte ongi see, et sa müüd odavalt, et asjast lahti saada, mitte et kasumite teenida. See on vähemalt minu arvamus.
Paar päeva tagasi käisid mul külas Sandra ja Inna - meisterdasime. Kahjuks mul ei ole normaalset kaamerat ja oma meisterdatud asjadega panid pliksid minema. Sandra purkidest tehtud küünlaalustest sain pimedas toa nurgas telefoniga tehtud küll. Algselt olin plaaninud, et teeme küünlaaluseid, pärgasid ja kaarte. Kolmekesi jõudsime ainult esimest teha, Sandra lahkus peale viite. Innaga käisime veel Rimis süüa ostmas ja asusime kaarte tegema. Lõpuks lõpetasime vist alles üheksa aeg. Ehk me olime kuus tundi istunud ja meisterdanud.
Näitasin neile pilte, mida võiks teha ja nad olid nii mures, et neil kindlasti ei tule välja ja pole ideid :D Aga oli hoopis vastupidi, nad tegid nii ägedaid ja ilusaid küünlaaluseid. Mul on see kiiks, et mul peab komplekt olema. Ühesugused või sarnased. Nagu kuskil kastis olen kinni, ei suuda väljast poole piire mõelda. Aga ühe koleduse suutis Inna kokku küll teha, see ajad meid kõiki nii naerma :D
November on lõppemas (uskumatu, aga juba!) ja tasapisi peab hakkama mõtlema jõulukingitustele. Minu puhul on alati tüüpiline, et jätan kõik viimasele minutile. Tavaliselt, mis puutub kinkidesse, ma isegi ei tea viimase hetkeni, mida ma üldse kingin! See aasta ma olen piisavalt Pinterestis tuhninud ja vähemalt ma tean, mida emale, õele ja bestikale kinkida. Õele on mul kink valma ja ema oma valmib :) Musuga otsustasime, et kuna tulemas on kapitaal remont korteris, peame olema kokkuhoidlikud, seega me kinke üksteisele ei tee.
Hetkel ma hakkangi nüüd sättima, kalla läks autol rehvide polte vahetama ja peale seda lähme korterisse!!! Vaatame üle, mis olukord lagedega on ja hakkame ilmselt tapeeti maha kiskuma. Meil on seal niiii palju kappe, ma loodan, et me saame neist lahti. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline elevus minu sees on. Ma luban, et teen täna korralikke pilte, et ka aru saaks, mis seal toimub!
Jah, me kolime JÄLLE! Aga seekord olen ma super excited, sest me kolime päris ENDA korterisse! Neljandal korrusel, kahe toaline, täpselt südalinnas. Üle tee põhimõtteliselt on kohe keskväljak. Akendest on vaade linnusele ja Vallimäele. Super! Korter vajab küll totaalset remonti, see on üks põhjustest, miks ma nii ärevil olen. Me teeme kõike nullist ja täpselt enda maitse järgi. Kuigi jah, paar päeva tagasi alustati lagede üle tegemist, krohvitakse, lihvitakse ja värvitakse, sellega me oleks ilmselt väga kaua jamanud, nemad teevad ilmselt töö järgmise nädala alguseks valmis. Peale seda, kui laed on korras, üritame esimese asjana magamistoa valmis saada. Jõuludeks loodame, et üks tubagi vähemalt on valmis.
Ma ei jõua ära oodata, millal juba asjalikke pilte siia lisada!
Eile öösel voodis, jah jälle, kui muska juba magas, siis üritasin ma sama teha...mõtlesin siis ühele vestlusele, mis mul hiljuti oli. Seoses elektroonilise muusikaga. Too tarkpea ilmselt arvas, et kui ma ütlesin, et seda ma kuulan, siis tähendab see seda tüüpilist klubimuusikat. Enrique, Pitbull jne. Minu jaoks on see OUT. Enne pidu ja peol meeldib mulle jah, vähe selline järsem, rütmikam tümps. Aga vabal ajal, nt kodu koristades või maalides on see väsitav. Elektrooniline muusika on nii lai mõiste, sinna alla mahub nii palju erinevaid stiile, et isegi mina ei tea kõiki.
Näiteks enne pidu/peol kuulaks ma midagi sellist :
Kodus chillides :
Mu muusikamaitse on varieerunud seinast seina ja vahel ma ikka üllatun, misasja ma kuulanud olen :D Noorena, kui ma ikka päris tatt olin, kuulasin ma Britney Spearsi, Christina Aguleirat ja sellist tüüpilist värki. Enne pubeka iga kuulasin põhimõtteliselt seda, mis muusikakanalitelt tuli või mis arvutist ema muusika kaustast leidsin. Siis tuli murdeiga...:D Ehk the emo period. Päevast päeva kuulasin ma karjumist ja röökimist. Minu üks all time favorite toona oli From First to Last. Ma teadsin kõiki laulusõnu, tervet lugu bändi kohta...Täielik fänniplika olin.
Samal ajal kuulasin vähe softimat teemat ja karmimat ka.
See oli üks haige bänd, mida ma ka fännasin. Kui ma malevas koos Inna ja Tõnisega käisin, (olime vast 14), panime me kõik kolmekesi korraga selle enda telefonist mängima, samal ajal kui kuskil metsas terve kambaga oksi korjasime :D Mäletan, et keegi isegi ütles midagi, ala pange see sitt kinni.
Peale emo aegi kuulasin palju indie't ja vähe rahulikumat kraami. Üks vähestest selle aja bändidest, mida ma võin peale pikka aega kuulata ja see ikka mulle meeldib, on Foals. Aeg-ajalt ma taasavastan nad enda jaoks. See laul on minu lemmik albumilt neilt.
Siis on hunnik igasuguseid imelikke laule, mida ma olen päevast päeva kuulanud, mis pole tegelikult isegi head olnud. Paar näidet :
Üles olen kasvanud ma ikkagi elektroonilise muusika saatel, sest meie peres POLE KUNAGI kuulatud Meie Meest võid midagi muud sellist lamedat. Aegade algusest mäletan, et emal oli ja siiani on, terve riiul CDsid, mis ta töö juures pidevalt kirjutas. Siis olid sellised ajad, kui Internet oli luksus ja muusika tõmbamine polnud nii lihtne nagu praegu :D Eks ma olen katsetanud ja avardanud oma muusikalist silmaringi aga lõppude lõpuks jõuan ma ikka algusesse tagasi.
On olnud perioode, kus 24/7 olid kõrvaklapid peas ja igapäev otsisin uusi artiste/bände, tõmbasin ohtralt albumeid alla. Kunagi ammu, kui Joanna oli vist alles hiljuti endale läpaka saanud, rääkis ta, et ta ei tõmbagi üldse muusikat alla, kuulab ainult YouTube'ist, et rohkem ruumi oleks . Ma endamisi mõtlesin: "KUIDAS SAAB NII?! :O". Mingi aja pärast, kui mul arvuti käis paranduses tihti, siis ma ei näinud enam mõtet igakord kõiki albumeid alla tõmmata + ma isegi ei mäletanud, mis mul muusika kaustas täpselt oli. Praegugi kuulan enamasti muusikat netist ja üksikuid lugusid tõmban alla, ainult selleks, et panna mälupulgale ja kuulata autos. Kui vahel on nii olnud, et ei suuda muusikata elada, siis aeg ajalt ma nagu ei süvenegi enam sellesse. Ma ei otsi uusi lugusid, mul ei ole lemmikuid ja mul on ükskõik, kas miski mängib taustal või ei. Praegu on nii...
Uurin praegu enda vanu YouTube'i lemmikuid ja nii äge on vaadata, mida ma läbi aegade olen kuulanud, Leidub peolugusid, nutukaid...Ma tahaks siia panna vähemalt kolm korda rohkem lugusid aga kes see ikka viitsib neid kuulata :D
Ma avastasin, et ma armastan glitteriga mässamist. Tuunisin enda meigilauale komplekti.
Vaja läheb:
Purke
Teipi
PVA liimi
Pintslit
Glitterit
Ajalehte või kaussi, mille kohal glitterit raputada purgile
Kaunistuseks linti või kivikesi
Kõige väiksem on pannalde/patsikummide jaoks, üks keskmistest on pintslite jaoks, teine juukseharjade ning kõige tagumine oli lihtsalt üks vaas, mis vedeles sahtlis. Nüüd sai sellest küünlajalg :)
Kas teil on ka nii, et kuigi te teate ja tahaksite magada, siis hakkab peas ringlema miljon asja mida PEAKS, VÕIKS ja TAHAKS teha...tuleb kurbus, et pole aega, pole ressursse...
Eile, kui musu juba mu kõrval norskas, tuli mul selline kurbus peale...tahtsin tegelikult väga magada, et hommikul normaalsel ajal üles tõusta. Mul hakkas nii ängistama, et läksin kolmandasse tuppa istuma ja pillima. Juuksed ei kasva, toitumine on pekkis, kaal ei lange, raha on otsa saamas, jõulud on tulemas, üüri on vaja maksta detsembri alguses...Ma ikka mõtlen, et kuidas mõned inimesed on nii ilusad ja mina ei ole. Kuidas mõned on nii nutikad ja suudavad oma ärid ja ettevõtted nii hästi käima lükata aga mina ei suuda mitte millegi peale tulla...
Üks tegemata asi, mis mind näris ja vahepeal ma lausa loobusin sellega tegelemast aga nüüd võtsin end kätte, sest ma teadsin, et enne ma rahu ei saa. Unustan võib olla paariks päevaks ja siis mingil ööl hakkab jälle pihta. Asi on Töötukassaga. Igavene pikk saaga on mul seljataga nendega. Ma ei viitsigi täpselt siia kirja panna, mis ja kuidas, sest ma jääkski vist kirjutama. Hea uudis on see, et mul on VÕIB OLLA võimalik saada poole aasta eest töötu abiraha...see oleks enne jõule lihtsalt MEGASUUREKS abiks. Aga lootma ei saa jääda, sest võib olla nad leiavad mingi punkti või jumal teab mida ja võin kõigile adjöö öelda.
Ma pidevalt tunnen, et mul on midagi vaja. Mõnda riide esest, meigi asja...uusi esemeid koguaeg. Eile istusin kolmandas toas ja vaatasin kõike, mis ma kokku olen kogunud. Tahaks KÕIK lihtsalt minema visata ja kuskil metsas kännu otsas elada...
Kui mõtlen mõne oma tuttava peale, tuleb mõnikord selline soe tunne sisse, et issand, kui paigas mul asjad tegelikult on. Mul on kallis kaasa, meil on OMA kodu, ühine loom, käime koos metsas jalutamas, naerame ja lollitame. Mina käin kooli ja otsin tööd, tema käib tööl. Lihtsalt öösiti voodis pikutades tulevad need lollid mõtted pähe ja ma ei oska neid blokeerida. Päevasel ajal ma ei kurvasta selliste asjade pärast...Tahaks lihtsalt sõltumatu olla...lihtalt ELADA...
Minu elus mängib rolli kolm looma, minu esimene koer Betty, tema kutsikas Mai Thea ja merisiga Baby Benjamin.
Betty on Rakvere loomade varjupaigast võetud koer, tänavu novembri alguses sai 9-aastaseks. Imelik mõelda, et ta on niiii kaua juba meiega olnud. Alles ma mäletan, kuidas Tõnis meil käis koguaeg ja ma pidin talle mingid suvalised püksid jalga andma, sest Betty võttis pükstesäärtest kinni ja tiris nii kaua, kuni pükstes augud :D Minu kodupüksid olid kõik nagu kombaini vahele jäänud. Betty on siiani väga mänguline, kuigi märgata on, et ta ei jaksa nii palju enam joosta, kui vanasti. Vanematelt piltidelt on näha, et ta nina ots ja suuümbrus on must, uutematel piltidel vanaduseda on need halliks tõmbunud.
Ühel vabal suvepäeval, kui oma kallimaga Kuressaare linnas poodlemas käisime, astusime ühte loomapoodi. Absoluutselt ei olnud plaanis kedagi soetada ega midagi. Kui järsku ma ütlesin: "Võtame looma!". Mina oleks isiklikult võtnud valge hiire punaste silmadega aga muska jaoks oli see näriline too creepy. Seega langes otsus meie praegusele süsimustale meriseale. Laheda juhuse kombel on loomakese sünnipäev 11.07.14, ehk neli päeva enne kallima sünnipäeva ja iga kuu 11dal saab ka meil kuu rohkem koos oldud.
Alguses me nagu kohe ei osanudki temaga midagi teha, ta oli juba arglik. Aga kaks nädalat hiljem oli ta meiega harjunud, ronis sülle...mida aeg edasi, seda rohkem sõps ta meiega on. Kui enne ma pidin ta reaalselt puuris nurka ajama, et teda kätte saada, siis nüüd paned käe puuri ja ta ronib selle peale. Ülinummi on see, et ta annab musisid! Kui ma hoian teda enda rinna peal, siis ta enamasti küünitab end mu huulte juurde ja õrnalt võtab hammastega kinni ja teeb musisid!
Kui ta lasta magamistoa põrandale lahti, jookseb ta nagu pööööörane :D Ühest toa nurgast teise. Ta on nii julgeks muutunud, et hüppab voodist alla, isegi diivani käetoelt!
Ta on üks täiega naljakas loom, minu arust :D Hüppab, kargab, jookseb nagu hull...teda on suhteliselt raske korralikult pildile saada, sest ta tõmbleb nii palju aga ta on nii äge!
See on nii naljakas pilt Baby Benjaminist :D Tegelikult tal ei ole põsed niiviisi punnis, ta just kratsis end või hüpatas, seetõttu selline veider nägu tal :D
Täna kratsisin teda lõua alt, nii et ta kikukesed paistsid. :D Tal on kaks pikka hammast üleval ja all, nii armas. Ja kui ta veel haigutab JA sirutab ennast samal ajal...cutenessoverload!
See on siis Betty tütar, Mai Thea :) Kõige-kõige eimesest pesakonnast. Ta on meil kergelt topski ja arglik. Nimesaamise lugu: Peale seda, kui kõik teised kutsikad sai maha müüdud, jäi ainukesena tema meile...keegi teda nagu eriti ei tahtnud ka, sest ta oli "kõige koledam" :D Seega jäi ta meile. Vaja oli siis nime. Istusin mina arvuti taga, tegin omi asju, kui ema küsis teisest toast, et mis nimeks paneme. Ma hõikasin vastu "mai tea!". Ja nimeks saigi talle Mai Thea :D
Avastasin kuskilt vanadelt CD-lt pilte Betty esimestest kutsikatest. Selline oli meie Mai Thea pisikesena. So cute. Alati puges täiega. Siiamaani.
Mai Theast on rohkem pilte mu õel, sest Betty on minu koer ja Mai Thea tema koer. Enne mul läpakas midagi ikka oli temast aga peale remondis käiku kadusid kõik pildi. Nii et jah.
Tütar ja ema terassil istumas :)
Mini aeg me avastasime, et Betty vurrud on kuidagi väga lühikesed. Ehk oli liiga lähedal lõkkele? Ükskord märkasin, et tegelikult väike Mai Thea nakitses (tal on selline komme vaipu ja inimesi nakitseda :D) Betty mokki ja sellega vurrude pikkus ka kadus. Nüüdseks on need siiski tagasi kasvanud.
Täna hommikul ärkasin üllatavalt vara, luurasin netis ringi ja sain inspiratsiooni Pinterestis, mille ma enda jaoks hiljuti taasavastasin. Otsustasin koera kaasa võtta ja metsa männikäbisid ning oksi otsima minna. Kahjuks leidus metsas ainult kuusekäbisid. Männikäbide jahile lähen siis mõni teinekord :) Oksad ma sain. Meisterdasin sellise asja siis valmis...
Mõtlesin, et katan oksad valge spreigia ja hiljem kuldsega. KAHJUKS oli see kuldne sprei nii s*tt, et ma hoiatuseks ütlen, ärge seda ostke. Vedel, vähese katvusega, kuivab suht kaua.
Vana vaas, mille ma valge spreiga ära värvisin (vabandan tapeedi pärast, kahjuks või õnneks pole see minu valik ega minu pandud).
Ma ei olnud tegelikult arvestanud vaasi spreitamisega, on oksad vaid osaliselt valged. Hiljem vaatasin, et päris äge efekt. Üritasin neid veel kuldsega ka spreitada aga nagu pildilgi näha ja ka päris elus, pole kullasärast halli haisugi.
Ma ei ole veel päris kindel, kas ma jätan ta sellele kapile või otsin talle uue asukoha. Kuna ta on küllaltki suur, sobib ta ka maha kuskile nurka. Selle üle pean ma veel mõtisklema.
Üldiselt on kõik minu eelnevad kritseldused, joonistused, maalid olnud meeletult värvilised. Hiljuti avastasin, et mulle vägagi istub selline must-valge teema.
Esimese töö lõpptulemus.
Midagi uut. Pole veel päris kindel kas tausta teen ja kui, siis mida.
Kui te veel ei tea, siis on mul ka Facebookis täitsa omaleht, kuhu ma laen ka oma joonistusi üles. Tihedamini küll, kui siia.
