Kohtla-Järve

Imelik koht see Kohtla-Järve. Enamus majad olid punastest tellistest, maha jäetud, väheke lagunenud või oli värv maha kukkunud ja aknad sisse löödud. Sellegi poolest ma ei ütleks, et kole linn oli. Ta oli omamoodi ilus. Aga võib-olla arvan seda ainult seepärast, sest suvi on käes, päike paistis ja puud olid lehtes. Ise ei elaks ikka küll seal linnas. 

Meil oli plaanis minna Tallina väikesele shopping-tuurile aga siis ma pakkusin välja, et lähme hoopis Vironiasse. Kord sõitsin bussiga Jõhvi läbi Kohtla-Järve ja ma isegi ei teadnud, et seal kaubanduskeskus on. See oli minu arust täpselt sellise paraja suurusega. Ei väsinud ega tüdinenud ära. No, ega seal poode just väga palju ei olnud aga mul oli põhiline, et Maximas saaks käia :D Rakveres on ainult ühe X-ga urgas-pood, Sain sealt rannakübara, soodukaga panni koos kaanega ja kaks paari prille. Kampaaniate ajal on Maximas ikka kodukaupadel, hügieenitarvetel, iluasjadel, riietel ja muul kraamil normaalsed soodukad, näiteks panni ja kaasa kuuluva kaane saime -40% soodsamalt. 

Tagasi sõites Rakverre tegime pilte rapsipõllu ääres. :)

Kui teadmatus muutub probleemiks

Ma kohe ei teagi kust alustada...tavaliselt ma ei kirjuta siia eriti emotsionaalseid, hinges kipitavaid eraasju. Aga äkki oskab keegi nõu anda, sest tõesti, mitte kellegilt pole nagu küsida.

Kui ma gümnaasiumis käisin, siis ma ei teadnud kelleks ma tahan saada ja kus ma töötada tahan, kuhu linna kolin...Arvasin, et ajapikku suudan välja mõelda. Aga siiamaani ei ole suutnud endas vastuseid leida. Ja see hakkab tõsiseks probleemiks kujunema. Kuidas ma tean ja kuidas ma leian selle töö, mis mulle istub? 

Kohe peale keskkooli läksin Saksamaale lapsehoidjaks. Sain peagi aru, et see EI OLE ikkagi see. Lapsed ei ole minu teema. Ja oi, jummel, mis kammi ma seal läbi elasin. Sellest kirjutan ehk kunagi hiljem.

Tulin Eestisse, põgenedes (jep), otsisin pool aastat tööd - tulutult. Aasta algusest sain Töötukassa kaudu ühele koolitusele. Selle lõppedes pakkisin asjad aprilli kuu lõpus ja läksin vanaisaga Saaremaale. Leidsin endale ja Tanelile töö 10km vanaema-vanaisa majast eemal kämpingus. Tagasi mõeldes oli see üks ilus ja hea aeg. Kuigi me olime oma suhtes väga ääre peal - kas minna lahku või jääda kokku. Nüüdseks on sellest kriitilisest punktist õnneks aasta aega ja peale juba möödas.

Suve lõppedes tulime tagasi Rakverre. Sain sisse Lääne-Viru Rakenduskõrgkkooli. Alustasin juhiabi õpinguid kaugõppes ja Tanel sai tööle Viru Vanglasse. Nüüdseks olen aru saanud, et see on üks mõtetumaid erialasid ja ilmselt ma ei hakka sellel ametil töötama. Aga kuna koolis on kerge, harva peab kohal käima, tööd on lihtsad, eksamid on enamasti materjalidega, siis veeretan need kaks alles jäänud aastat läbi.

Otsisin jälle tööd, ei leidnud....ma ei olnud nõus minema klienditeenindajaks või töötama alla 500€ eest. Sellel kevadel avanes mul võimalus tööle minna politseisse, kus ma ka hetkel töötan. Iseenest ju hea riigitöötaja olla. Ja palka saab kenasti üle 500€. Kuid siiski on mul üks madalamaid palkasid Rakvere politseijaoskonnas.

Eelmine suvi, kui ma töötasin kämpingu baaris teenindaja, arvasin, et see töö sakib sajaga. Igatsesin ja mõtlesin, et vot, kontoritöö mulle meeldib. Nüüd olles tuim kontorirott, saan aru, et ei, ikka eelmine töö oli parem. Arvasin, et mulle ei istu graafikuga töö vaid hoopis E-R 08.00-17.00. Valesti arvasin igastahes!!! Graafikuga oli see, et käisidki kolm päeva tööl ja siis oligi puhtalt kolm vaba päeva! Kuigi jah, tööpäevad olid pikemad aga see polnud hull asi. Hullem on see, et reede õhtul tulen koju, siis ei viitsigi nagu midagi teha, kuskile minna. Laupäev on siis ainus täielikult vaba päev ja pühapäeval hakkab mul peas vasardama "homme tööle, homme tööle". Ei saa lihtsalt rahus midagi teha, ainult sellele mõtlen. Päris tõsiselt, ma ei puhkagi, ma ainult mõtlen tööle, ma võtan selle koju kaasa...

Ripsmetehniku juures käies ütles ta, et tema ei suudaks kontoris töötada, ta peab saama ise oma aega planeerida. Ja siis ma nüüd hakkasngi mõtlema - leiaks sellise töö, et mida rohkem tööd teed, seda suurem palk. Et saaks ise valida tööaega. Aga ega sellist tööd ju ei pakutagi, selleks pead ise enda tööandja olema. Ilu valdkond mulle ilmselt meeldiks...aga neid iluteenindajad on juba niigi siin pisikeses Rakveres. Lisaks mul peaaegu puudu ju tutvusringkond, kõik on siit linnast ammu lahkunud.

Üks asi, mis ka minu jaoks lihtsalt vaikselt tappev praegusel töökohal on, on see, et puudub igasugune suhtlus. Olen kabinetis kolleegiga, kes on minust kaks korda vanem, meil ei ole millestki rääkida. Meie kabinet majas on nii eraldatud ja üksik maja peal. Teisel ja kolmandal korrusel on pikad koridorid kabinettidega, inimesed liiguvad seal, räägivad juttu ja nii. Mul on lihtsalt vaja kellegiga rääkida päeva jooksul!

Ma leian, et ma olen piisavalt noor inimene, et tööd endale valida. Mul ei ole lapsi, keda üleval pidada, meil ei ole pangalaenu, järelmakse, korteriüüri...Rahaprobleemid tekivad lihtsalt sellepärast, sest me laristame.

Nüüd ma siin istungi - teadmatuses, mida teha. Tunnen, et elan lihtsalt selleks et töötada ja töötan selleks, et elada. Surnud ring.

Tahaks lihtsalt VABA olla!

Johannale uus juuksevärv

Johanna tahtis midagi oma juustega teha. Mõtlesime siis kaks päeva, küll üht, küll teist. Tuli siis juba värvidega täna minu juurde ja otsustas veel ümber - teeme siis otsad heledaks ja taotleme ombre style'i. Ma pole niiii ammu kellegil juukseid värvinud ja ei teagi, kas jäi siis kena tulemus või lihtsalt kujutan ette :D Kirjutasin talle just natuke aega tagasi, et peaks otsi veel blondeerima ja ta vastas, et mõtles täpselt sama. Tänase värvimise tulemus on näha all olevatel piltidel. Lokitasin ta juukseid ka ja kasutasin piltide jaoks oma uhiuusi juuksekaunistusi Lindexist. 

Kahjuks before pildi unustasin teha.

Tahaks kellegi juuste peal katsetada midagi ägedat, hulljulget, kirevat!!! Endale ma ei hakka tegema, sest sügisel end punaseks/roosaks värvides sain valusa hoobi...ei leidnud kuidagi seda õiget. Muidugi ei leidnud - minu üks ja ainus ongi blond! Aga mis puudutab juukse värvimise ja lõikamise kogemust, siis seda ju mul on - olen iseenda katsejänes olnud seitse aastat. Johanna just vaatas täna mu fotoalbumeid ja ütles, et mul on ikka kõik juuksevärvi toonid olnud, mis olemas üldse on. Ja nii ongi :D

Püha issanda Jeesuse lapseke

Kui ma sõidan autoga linnas, siis ma üritan võimalikult kiiresti rohelise tule süttides kohalt minema kimada, mitte uimerdada 30-ga, et teised mu taga jäävad uuesti punase tule taha. Kui ma pargin, siis joonte keskele. Kui jooni pole, siis kokkuhoidlikult ja mõistlikult. Ühesõnaga, mitte olla m*nn.

Seega on mulle pinnuks silmas, kui mõni sõidabki linnas 30-ga, kuigi ees pole kedagi, rohelise tule taga uimerdavad, ei oska reastuda...pargivad nii nagu juhtub. Ma lähen nii endast välja.

Kõige hullem on ikkagi see, kui keegi reaalselt, ilusal, kuival päeval sõidab laial (kaherealisel), vabal tänaval KESET TEED 30-ga. Otsusta ära, kas sõidad vasakul või paremal pool, jeez. 

Ja ärge arvake, et ma olen mingi hullumeelne, kes tahab lapsi ja penskareid alla ajada ja kes kihutab linnas. Ma lihtsalt ei naudi linnas 30-ga sõitmist, minu eesmärk on autoga ühest punktist teise võimalikult kiiresti saada.

Süsimust kummut valgeks

Lükkasin koguaeg seda värvimist edasi...kuni ühel päeval viskas kopa nii ette tolmuga jamamine. Tõmbasin lapiga prahi ära - tunni aja pärast oli jälle silmaga nähtav tolmukiht kapil. Ohtralt lihvimist ja mitu kihti valget värvi ning mustast kummutist saigi valge!

Mystiline Musticas FB's.

Korteri remont: koridor

Teate, ma olen jumalast unarusse jätnud igasugused remondi postitused. Lubasin vist elutuba näidata juba kaks kuud tagasi ja ikka pole seda teinud. Asi on selles, et ma nagu ootan seda momenti, millal see lõplikult valmis saaks. Aga tundub, et selleni on veel pikk maa :D Aga, et ei jääks mulje nagu me polekski midagi teinud, siis näitan meie koridori käekäiku.

Praeguseks on siis tapeet seinas ja põrand maas. Vaja on veel sellised niüet-näpet asjad teha ja panna - ukseliistud, uksed ja kapp üle värvida.

Olengi nüüd Rapunzel

Teisipäeval panin endale P2rlis lõpuks siis kaua ihaldatud juuksepikendused. Valisin keratiinid, Euroopa double drawn'id, 100 salku 60cm toonis #60 ehk siis kõige heledam blond. Mis, kusjuures, võrreldes minu juustega pole ikkagi piisavalt valge :D Õnneks see ei paista märgatavalt välja. Kuna 100st salgust jäi väheks ning oli näha, kus mu enda juuksed lõppevad, siis lisati mulle veel 20 salku 50cm tumedamas blondis toonis.

Väga harjumatu on nii pikkade juustega olla. Pikendustepanija hoiatas, et esimesel kahel ööl pikendused kisuvad, peanahk harjub. Esimesel ööl oli VÄGA valus. Ei saanud pead padjalegi panna...teisel ööl oli juba enam-vähem. Täna pesin juukseid hommikul. Kui juuksed märjaks tegin dušši all, siis oli nii raske peal kohe :D Föönitamine võttis sada aastat aega :D Ja juhtus ka selline asi:

Föön tõmbas juuksed sisse ja tuli sasipundar, õnneks ei pidanud palju maha lõikama :D

Ma ei tea ikka, nii harjumatu on :D Näppe ei saa läbi juuste lasta...Vaatab, mis emotsioonid mind valdavad hooldusesse minnes. Võib-olla lõikab lühemaks? Võib-olla võtab ära? Eks näis :D

Lugu sellest kuidas parimad sõbranna 3,5 aastat ei rääkinud ja siis jälle sõbrannadeks said

Minu ja Johanna sõprus sai alguse 2009. aasta sügisel. Pidin "oma kambaga" minema Tallinnasse mingisugusele Red Bulli päevale. Tol ajal meie gäng fännnnnnas Red Bulli ja kaanisime seda koguaeg :D Lõpuks hakkasid kõik alt hüppama ja reaalselt minemas olin ainult mina ja üks klassivend. Kutsusin kaasa ühe tüdruku, keda olin Rakvere tänavatel näinud ja kellega suhtlesin Orkutis :D Tema omakorda kutsus kaasa enda klassiõe, Johanna. Neljakesi siis hommikul vara läksime rongiga Tallinna. Alguses Johanna oli täiega vaikne ja tagasihoidlik. Aga õhtu lõpuks oli nii, et meil jutt jooksis ja ta tuli veel mulle külla. Peale seda me hakkasime koguaeg MSNis kribama ja väljas käima. Ta elas minuga samal tänaval, ainult park ja paar maja oli vahet. Põhimõtteliselt olime sukk ja saabas. 

Ema arvas, et ta on bad influence, kes meelitas mind jooma ja suitsetama. Tegelikult olin mina paras rebel ja ta oli ainuke, kes minuga kõikjale nõus oli tulema :D Noh, ma olin ju paras tatt ka tol ajal - 14. Siis keegi eriti veel vanematele vastu ei hakanud ja pidu ei pannud. Mina aga tahtsin seda teha (14 aastane ja peod, khmm...) ja tema oli aasta vanem, seega arvasid paljud, et tema meelitab mind jooma ja pahandust tegema. Tegelikult polnud see üldse nii! Ühesõnaga - kui kuskile tahtsin minna, üritusele, peole, niisama trippida, hääletada, siis olime kindlad reisikaaslased.

Aga ühel suvel, Viljandi Folgil aastal 2011, tekkis arusaamatus ja ma päris täpselt ei mäletagi, mis juhtus. Mina olen ju suure suuga ja tema on üsnagi tagasihoidlik, siis läkski nii, et mina plähmisin ja tema tõmbus tagasi. Koos me sellele üritusele läksime ja pidime tagasigi minema, aga läks nii, et nägin kuidas ta minema kõndis ühe klassiõega, et koju sõita. Sellega suhtlus lõppes. Mina muidugi igal võimalusel tegin teda maha ja tahtsin, et meie ühised sõbrad ikka minuga oleksid. Tema blokeeris mind FBs ära ja ühistel üritustel me enam ei käinud. Teadsin, et aeg-ajalt teised temaga väljas käisid, mind hirmsasti häiris see alguses, kuid ajapikku mind see enam ei huvitanud. Ja noh, ega ma ei teadnudki palju temast lõppude lõpuks. Temal lõppes 12.klass. Kuulsin, et ta läks Tartu. Siis lõpetasin mina keskkooli, läksin välismaale...selleks ajaks oli mul igasugune vimm ta vastu kadunud (mis põhjusel see üldse tekkis?). Hakkasin mõtlema hoopis sellele, et krt, hea sõbranna oli. Aga ei osanud nagu kuidagi uuesti sõpsi panema hakata.

Aasta alguse poole kirjutas üks gümnaasiumi aegne klassiõde, niisama. Küsis elu kohta. Ja siis ta ise mainis, et tal on Johannaga mõned loengud koos. Ma siis poetasin talle niisama jutu sisse, et mis meil juhtus ja, et nata kahetsen ka - hea sõbranna oli.

Mai kuu alguses oli meie kamba kokkutulek Tallinnas. Kuna ta hoidis mind endiselt blokis, küsisin teistel, et kas ta on ka attend pannud. Sama päeva hommikul, kui pidu pidi toimuma, avastasin, et ta oli minult blokeeringu maha võtnud. Juhtus lõpuks nii, natuke napsise peaga ka, et ühes pubis läksid kõik suitsule ja siis meie kaks mitte-suitsetajat jäime kahekesti. Küsisin siis kohe otse, et miks bloki maha võtsid :D Ja noh, siis jutt hakkas jooksma ja jooksma.

Järgmisel nädalavahetusel juhuslikult nägin teda Põhjaka Ostuööl. Rääkisime juttu ja leppisime kokku, et nädalavahetuse jooksul teeme midagi. Käisimegi koos 10Trummis endist lemmikpunkbändi vaatamas ja kuulamas. Kohtusime seal ka vanade Püssist pärit tuttavatega (tol ajal, kui bestikad olime, siis Püssi oli põhipleiss). Nüüdseks oleme FBs kribanud üsna tihedalt. Esmaspäeval tegime koos minu tulevase sünnipäeva peo jaoks dekoratsioone ja tänagi tuleb ta mulle appi.

Imelik, kas pole? Põhimõtteliselt tüli tekkis mitte millegi pärast. Ja siis mõlemad ajasid oma jonni. Aga noh, me olime ju parajad tatikad, kui see juhtus. Mina 16 ja tema 17. Nüüd on rohkem nagu mõistust peas :D Räägitakse ju, et mehed tülitseva ja lepivad kohe ära aga naised kitkuvad kana pikalt.

Lõppude lõpuks on mul räigelt hea meel, et me taas läbi saame. Ta jääb terveks suveks Rakverre, seega on üks inimene rohkem, kellega kuskile minna, midagi teha.

Üks viimaseid pilte, kui me veel BFF'id olime. Samal suvel tehtud, kui me riidu läksime.