Rakvere tänavune jõulukuusk

Käisin täna spetsiaalselt jala kaamera ja statiiviga linnas, et kuuske näha ning pildistada. Mulle see ikka nii meeldib.

 See peaks nüüd kolmas aasta olema, kui Rakvere teeb jõulukuuse värki teistmoodi. Esimene aasta oli suht jama minu arust - ühe suure kuuse asemel oli mitu väikest, tekitati justkui nagu metsake. Seda hakati kutsuma kuusiku asemel kusikuks, sest öösiti peale pidu käidi seal oma häda tegemas :D Teisel aastal oli too puidust kuusk, mille kohta võis näha ülepäeviti Märgatud: Rakveres postitusi sisuga "mis jama see on?". See aasta siis kuusk vanadest akendest. 

Mind natuke häirib ainult see meeletu negatiivsus nende teistmoodi kuuskede vastu. "Oi, mis jubedus see on", "oi, kui kole" ja nii edasi. Ei ole ju koledad!? Imeilusad värvid...Paljud pooldavad seda sorti kuuske ka, sest keskkonnasõbralik. Et näete, nüüd jääb üks kuusk metsa alles. Mul on sellest, ausalt öeldes, suht poogen :D Minu jaoks ongi lihtsalt huvitav, mida uut välja mõeldakse. 

Sellel ajal, kui ma otsisin head kohta, pildistasin ja seadistasin, märkasin, et mitmed inimesed võtsid oma telefonid välja, tegid kuusest või kuusega pilti. 

Ühesõnaga kütab see omapärane kuusk kirgi - kellele meeldib, kellele mitte. :)

Nüüd võiks lumevaip ka maha sadada.

Baby Benjaminile ja Albertile iseehitatud puur

Mina olen seda meelt, et need puurid, mis loomapoodides müüakse on naeruväärselt väiksed. Eriti need kõige pisemad, mis on mõeldud hiirtele või kääbushamstritele. Tahaks lihtsalt, et keegi keelustaks need. Ja noh, minu arust pole neil puuridel mingisgust nägu ega tegu ka. 

Baby Benjamin alguses elas ühes pisikeses puuris, mille me ostsime Kuressaarest loomapoest koos temaga. Siis ei kujutanud me ettegi, et ta kasvab nii suureks nagu praegu. Tema teine puur oli iseehitatud aga see nägi pääääris hirmus välja. Kui me Laia tänava korterisse kolisime, siis elas ta ühes ja teises kohas. Kui veel Albert tuli, said nad alguses koos puuris elatud, kuid siis hakkasid kaklema. Oligi jama majas, kuhu keegi panna. Benjamin elas ikka iga nurga peal, kuhu olid piirded ette ehitatud. 

Mingi aeg teadsin, et see peab lõppema. Vaja on midagi ilusat, mis sobiks korterisse. Tuulasin netis ringi ja leidsin, et parim lahendus oleks ehitada kapike, mille ees võrega raam. 

Nii me siis ostsime saepuruplaati, lõikasime mõõtude järgi jupid välja.

Seinad värvisin üle valge värviga (sisemised seinad on nüüdseks ka värvitud) ning kinnitasime omavahel nurkadega. Ilma vaheseinata ja vana diivani jalgadeta tekkis lihtsalt üks kast. 

Lisasime taas nurkadega vaheseina ja kruvidega diivani jalad. Tagaseinaks sai pandud soome papp. Pildil olev raam läks tuksi, sest liistud olid vildakad ja nurgad ei klappinud.

Hiljuti suutsin kokku end võtta ja uuema lõpuks üle võõbata. Selline tuli loomade puur siis välja. 

Mõõdud: sügavus 80 cm, kõrgus jalgadega 52 cm, laius 130 cm. 

Kapi peal akvaariumis elab veel hamstripoiss ka. Palju vingem lahendus tavalisele puurile, mille võredel ta kippus rippuma ja kui kogemata jäi uks kasvõi sekundiks lahti, pani tegelane plehku. Kord õnnestus tal isegi sellest akvaariumist põgeneda :D

Merisigade puuri/kapiuks on mul enamus ajast nagunii lahti ja poiskad jooksevad mööda tuba ringi, kui tahavad. Tänu sellele, et neil on nii palju liiklemiseks ruumi, on nad taas omavahel läbi hakanud saama. Vahel küll tirivad üksteiselt karvatutte küljest, kuid tõsiseid kaklusi pole olnud.

Palju pilte, palju mõtteid

Kui ma vaatan kaamera mälukaardilt pilte, siis on seal ikka igasugust kraami, mida ei oskagi kuskile almbumitesse arvutis panna. Vaatan neid ja mõtlen: "oh, see on päris äge" aga samas blogisse pole mõtet neid laadida, sest mul pole pikalt midagi juurde rääkida.

Kogusin erinevad pildid kokku ja panen oma lühikesed mõtted juurde.

Eile proovisin Laial tänaval bulbiga pilti teha. Enne fotokoolitusel käimist mul polnud õrna aimugi, et mu kaameral selline režiim on. Proovisin ühe nurga alt, proovisin teise nurga alt,  aga ikka kuidagi välja ei tulnud. Külm oli, autosid oli vähe, ei saanud sätteid kaameras õigeks...See pilt tuli selline enam-vähem huvitav. Homme lähen uuesti viie aeg proovima, siis autosid ehk liigub rohkem ja nüüd jõulukuusk keskväljakul on ka ju tuledes. Peab selle ka üle vaatama. 

Paar päeva tagasi (või on õigem öelda nädalaid??? Ei mäletagi nüüd täpselt millal) tagasi käisid Sarah ja Taavi mul külas. Lobisesime niisama, kui panin neile ette, et teeme mõned romantic pildid neist. Paraku Taavi tahtis enamus ajast lollitada :D

Ei, aga me saime armsaid pilte ka :)

Isal on nüüd ka koer. Tõupaberitega ja puha :D Kui ta pildi Sweetyst instasse pani, vaatasin, et oh-oh, Savannah'i teisik ju! Aga tegelikult päris elus on Sweety palju pontsakam ja kandilisema peaga. Savannah näeb välja nagu nälginud Aafrika laps ta kõrval. Ometigi ta sööb niiii palju. Sellel nädal lähme õega isa juurde ja võtame Savannah'i kaasa, kes on Sweetyst kuus päeva vanem. Eks näis, mis saab.

Tükk aega tagasi otsutasime härraga (:D) pildistama minna. Nali oli selles, et mu 8GB mälukaart oli Johanna käes ja Karja tänava kodust ei leidnud ma ka ühtegi. Lõpuks võtsime automakist laulude mälukaardi, mille peale ma sain teha tervenisti 26 pilti. Nii palju siis pildistamisest :D Õnneks midagi meeldivat sain ikka kaameraga jäädvustatud.

Üks ammune foto kurest. Ma pole vist ühestki looduses elavast loomast nii lähedalt pilti saanud. Imetlen neid, kes viitsivad metsas istuda tunde, et oodata, millal see rebane või hirv põõsa vahelt välja tuleb. Ja saavad hämmastavalt häid fotosid.

Ma igatsen Saksamaad, Andernachi, Rheini :( Just vaatasin Instagramis sugulase ja ta sõbranna pilte. Seal on kõik ikka teistmoodi...tahaks täiega seal praegu olla. Weihnachtsmarkt'ile minna ja...nüüd seal ei ole ka nii palav nagu augustis oli. Huh, see oli jube. 24/7 higistasime. 

Rheini juures oli kõik nii vägev. Künkad, põllud...Eestis on kõik ju enam-vähem sile :D Kui ma seal olles mõtlesin, pagan, ma ei saa kõike seda ilu pildile, siis nüüd tagant järgi pilte vaadates, tundub kõik ka pildil nii ilus.

Savannah on suureks tüdrukuks juba kasvanud.  Kahjuks mul on selline tunne, et temast ei sirgu väga kirgas kriit :D Veab tal, et ta nii ilus ja armas on.

Ja lõptuseks ilusat esimest adventi! Mul oli täna 13 tunniselt vahetus ja polegi teinud veel kaunistust lauale advendiküünaldega. Aga loodetavasti see probleem saab homme lahendatud. 

Miks ma loobusin teiste blogide (järjepideva) lugemise

Olen sellises vahvas Facebook'i grupis, kus igat enda postitust saab ja võib reklaamida. Sealt olen ikka leidnud mõned blogijad, kelle blogi olen jägima hakanud ja ikka huviga klikkinud nende uute postituste peale.

Ühel hetkel avastasin, et paljud, kes mulle alguses sümpaatsed olid ja kelle postitused olid huvitavad, siis võlu kadus. Blogides hakkas kajama midagi, mis hakkas vastu või ei tekitanud huvi enam.

Ja siis ma sain aru, mind lihtsalt üldiselt ei huvita teiste inimeste elu. Eriti külmaks jätavad igasugused tite-, pere-, ilu- ja "lifestyle" blogid. Esimene ei huvita mind ilmselgelt sellepärast, sest mul pole beebit. Kellegi võõra pereelust ma ei viitsi lugeda. Oleks tuttav või sõbranna, siis ehk veel. Ilublogisid on lihtsalt NII palju ja mõni on küll selline, et targemaks küll mitte üks teps ei saa toote koha pealt ja jutt on nagu kanal, või siis kogu postituses koosneb pildist ja kahest lausest. Boring! Lifestyle blogi on igal teisel 14-aastasel...Üldse, mis kuradi asi on lifestyle blogi?! Vanasti nimetati sellist asja lihtsalt isiklikuks blogiks.

Aga mis mind siis huvitab? Ilmselgelt vaatan, loen ja uurin, mis mu ema oma blogisse üles laeb. Noh, ja need blogid, mis mul lugemislistis on, neid ikka vaatan. Sellega põhimõtteliselt asi piirdub. Vahel mõtlen, et nii kahju, et mu head sõbrannad või tuttavad ei pea blogi. Vanasti ikka oli klassikaaslastel ja nii aga paljud loobusid nendesse kirjutamast juba ammu. Või kuidas blogijad omavahel sõbrannadeks saavad? Ma ilmselt pole selline inimene, kes kiirgab seda sõbralikkust ja nunnusust ja armastust. Nojah, mis seal ikka.

Ma ise tunnen, et isiklikust elust kirjutada on imelik. Ma põen natuke ka, mis mulje ma endast jätan. Üldiselt ma olen proff väga kehva esmamuljet endast jätma :D Mõtlen, et kas on vaja panna enda tundepuhaguid kirja avalikult? Vahel emotsioonide mõju all kirjutan siia aga ma kunagi (õnneks) ei postita, sest tund hiljem mõtlen, auchhh, sellist asja ikka ei avaldaks :D Selles mõttes, et ma ei karda seda, et kui ma kirjutan enda tegemistest ja elust, et siis keegi otsib mu üles ja koksab mind nurga peal maha või keegi ilmub öösel mulle akna taha. Vahepeal oli mingi paanika blogijate seas lahti, kes sulges oma blogi ja nii. Ma tunnen end päris turvaliselt. Aga noh, ma pole staarblogija ka. Ajasin siin oma asja peamiselt oma lõbuks :D

Natukene sain nüüd ennast välja elada :D

Muide, käisin eile tööl :P

Täna tuli lumi maha!

Täna üles ärgates tõmbasin ruloo üles ja hakkasin hüppama rõõmust. Lumi oli maas! Üle väga pika aja lume tulek rõõmustas mind. Olen juba ammu meisterdanud jõuludekoratsioone aga seda õiget christmas feelingut ei olnud veel peale tulnud. Nüüd on see täitsa olemas.

Eile käisime härraga Magaziinis ja poes oli ilusasti jõuludekoratsioonid väljas. Tšekkisin, mida head pakutakse. Riiulil märkasin käbisid, mis olid ära väritud lillaks, siniseks, punaseks, jne. Neid ei olnud pakis väga palju ka. Mõtlesin, et no, kes see hakkab poest neid ostma, kui metsaalune on käbisid täis? :D Mets on perfektne koht, kus tasuta koguda materjali dekoratsioonide tegemiseks.

Dekoratsioonide tegemiseks olen endale kogunud sammalt, kuuse- kui ka männikäbisid, mõned oksad ja see halu plaat on leitud kuurist. Käbisid kuivatasin viis päeva ajalehtede peal radika all, et nad avaneksid ja muutuksid lopsakateks. Neid on hästi lihtne ise akrüüliga värvida, erilisi oskusi selleks pole vaja. Värmiseks kasutan pintslit, millel on otsas väike švammike, millega siis tupsutan käbisid. 

Ma ei näe mõtet teha ise kaunistusi, mille materjalid on kõik poest ostetud. Odavam ja ajaliselt mõtekam tuleb siis juba osta valmis asi. Siiani kõik kaunistused, mis ma valmis olen teinud ongi kodust leitud materjalidest. Eks meil on kodus ajapikku kogunenud igasuguseid paelu ja muud pudi-padi kaunistamiseks. Jõuluasju olen ma nii palju ostnud, kui ma SIIN postituses näitasin.

Selline tuli mu pärjake lõpuks välja. Eelnevalt nimetatud postituses näitasin vaid selle ajalehtedest tehtud põhja.

Täna sain kööki päkapikkudega kardina pandud, mis matchib laualinaga. Tegin klaasivärviga mõned lumehelbed aknale. Tunnen, et dekoratsioone on ikka vähe. Tahaks, et kõik oleks over the top. Mul on tegelikult nii palju blogisse laadida, aga see röövib nii palju aega...

Selle aasta esimene lumememtsik. Ilmselt praeguseks pole sellest enam midagi alles, sest väike Savannah kindlasti lõi hambad sellele külge :D

Pinterest FAILS!

Nagu te teate, on Pinterest põhiline koht, kust ma ideid saan. Nii mõnigi kord on need mul hoopis täitsa pekki läinud :D

Kuna ma olen ju ilge küünlameister ja nähes seda pilti mõtlesin kohe - tahan ka proovida!

Mis aga mul välja tuli või noh, pigem ei tulnud :D

Teine idee, mis mulle silma jäi ja mõtlesin, et jõuluajaks perfektne.

Kuna mul ei ole kodus kuusepuu või põdra või jõuluvana või jeesusbeebi kujukest, siis võtsin suvalise. Lisaks polnud mul hetkel kodus valget glittrit või ebemeid. Mõtlesin lihtsalt katsetada olemasolevate vahenditega. Muidugi minul kleepus sinine glitter Hello Kitty kujukese külge ja osa glittrit lihtsalt hulbib vee peal :D

Seda lumegloobust proovin ma kindlasti veel. Kas keegi teab kust saada neid plastikust loomi? Mänguasjapoest?

Kuidas me Sandraga seepi tegemas käisime

Reede õhtul käisime Sandraga mu ema MTÜ-s koolitusel. Avanes võimalus minna ja meil ei olnud plaane, seega mõtlesime, et miks mitte.

Minu jaoks tundus protsess hästi keeruline, sest ma ei ole varem midagi sellist teinud. Koolitaja oli hästi asjalik ja ega me eriti ise midagi tegema ei pidanudki. Meile anti ka lehed, kus oli kirjas igasusgust informatsiooni (milline seep teatud nahatüübile sobib, retseptid, jne).

Võtsime lauas kohad koolitaja ligidale, et kuuleks ikka kõike korralikult ja saaks materjalidele esimesena näpud külge. Kuna Sandra istus kõige ligidamal koolitajale ja materjalidele, hakkas tema meie seebisegu kokku miksima. Meie tegime kamba peale siis kakaovõi seepi.

Esimesse anumasse lisada:

• mesilasvaha 20 g
• kookosrasva 300 g
• kakaovõid 50 g
• oliiviõli 200 g
• rapsiõli 200 g

Teise anumasse:

• vett 292 g
• seebikivi 109 g

Potti tuli lisada aineid väga täpselt, retseptis oli kõik grammi pealt välja toodud. Sandra pani sinna kokku siis oliivi-, rapsi- ja kookosõli. kakaovõi nööbikesi ning mesilasvaha tükikesi.

Seejärel pani ta kohvikannu teatud koguse vett, mille sisse kallas koolitaja söövitavat seebikivi. Jahe vesi kuumenes koheselt. Potis olev ja seebikivi-vee segu kokku. Jäi selline ilus kollane segu.

Siis sai igaüks endale valida, mis värvi ja millisele nahatüübile seepi teha. Kõik said teha kaks tükki muffinivormi. Meie Sandraga otsustasime üksteist ahvida ja samasugused seebid teha :D Valisime roosa ja pruuni savi. Erinvatesse topsikutesse panime mõlemat 3g ja lisasime tilgakese viinamarjaõli, et tekiks mögane mass. 

Panime savi- ja seebisegu kokku ning igaüks lisas paar tilgakest eeterlikku õli oma seepidele. Ühele lisasin ma Euroopa nulu õli, see oli üpris kange ja meenutas mulle saunas käiku :D Ma ei mäletagi enam, mis õli ma teise sisse tilgutasin. See oli midagi magusamat...kas oli äkki lavender?

Tagumised Sannu seebid ja eespool minu omad. Seepide sisse võis lisada kohvi, mooniseemneid (mida ma tegin) või meresoola koorival eesmärgil. Peale raputasime lillede kuivanud õielehekesi.

Seepe me samal õhtul koju kaasa ei saanud võtta, sest nad pidid 24 tunniks jääma paigale. Kuna me tegime külmmeetodil seepi, ehk ei kuumutanud aineid 100 kraadini, vaid hoopis 60 kraadini, siis peab seep seisma paar nädalat enne kasutust. Kuummeetodil tehtud seepe saab see-eest kasutada peale ööpäevast seismist.

All pildil kõikide koolitusel osalenute seebid. Valges kausis ülejäänud savita seebisegu, mida saab ikkagi seebina kasutada.  

Kes soovib ise endale meeldivat seepi teiste koostisainetega, siis koolitaja ütles, et midagi ei tohi ise välja arvutada ja seda tuleks teha SIIN. See lehekülg automaatselt ise kalkuleerib, kui palju miskit vaja on.

Minu esimene tõeline lemmikbänd - FFTL

Lambist tšillisin Pinterestis, kui nägin ühe inimese pins'ide hulgas IWRESTLEDABEARONCE albumi kaant. Läksin siis YouTube'i neid kuulama. Aastaid tagasi oli see bänd üks mu lemmikuid. Tol ajal oli neil vaid kuus laulu väljas. 

Sealt edasi mõtlesin, et kuulaks siis veel sarnast mussi. Ja panin otsingusse ühe bändi albumi, mida ma väga-väga-väga armastasin kunagi. Eeslaulja tol ajal, kui ma neid fännasin on praegune Skrillex. Inglise keele tunnis ma tegin veel esitluse nende kohta. Oskasin peast KÕIKE nende kohta rääkida. Kuigi ma puterdasin ja panin veits metsa, sain ikkagi viie, sest ma ei vajanud märkmeid ettekande tegemiseks :D

Ja teate, kuidas ma seda bändi üldse fännama hakkasin? Mul oli MSN-i semu. Mingi soomlane. Henri vist oli nimi. Hullud bestikad olime. Tema saatis mulle nende laulu "I Liked You Better Before You Were Naked on the Internet". Sellest päevast saati sai minust nende fänn. Henri ise oli vahva kutt aga ühel päeval teda enam MSN-i ei tulnud ja ma ei teadnud temast põhimõtteliselt midagi. Ainult seda, et ta oli minust vanem. Aga perekonnanime ega elukohta või kus koolis ta käis, ma ei teadnud. Tol ajal oli Orkut popp ja Facebooki mul sel ajal polnud, seega ainuke koht kus me suhtlesime oli MSN. Aga kuidas ta üldse mulle sinna sattus? Pole õrna aimugi. Äkki oli mingi pervo ja ta läks vangi :D ?

Neil bändikaaslasi vahetus ka, nagu ikka bändides. Enne Sonny Moore'i aka Skrillexit oli nende eeslauljaks keegi teine ja üks pilukas oli ka bändis, bassist, kui õigesti mäletan. Neljakesi meeldis nende koosseis mulle kõige rohkem. Mingi aeg lisandus veel üks kutt, bassistiks. Siis meeldis nende bänd mulle ikka edasi. Huvi selle bändi kohta kadus aga mul siis, kui  Skrillex ameti maha pani ja kitarrist hakkas eesotsas leelotama. Vanad albumid on siiski kuld.

Good old times.

Vahel

Vahel tahaks karjuda inimeste peale, kes kirjutavad idiootseid asju internetti. Siis ma tunnen, kuidas ma tahaks tulistada nende pihta vihalaviini, kuid õnneks oskan end talitseda ja paari tunni pärast mõtlen, hea, et seda ei teinud. Näiteks eriti aktuaalne on see, et keegi julgeb kellegi või millegi kohta öelda, et talle ei meeldi midagi, see ei tähenda automaatselt = kade!!! People, why u so dumb? Ja palun, ärge kasutage lauset "eestlase lemmiktoit on teine eestlane". See on sama rõve nagu "haters gonna hate". Fakt on see, et nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka arvamusi. 

Kirjutasin enne pika postituse valmis, kus ma ütlesin kõik välja, mis mind ei huvita ja mis mulle pinda käib. Aga siis ma käisin linnas jõuludekoratsioone ostmas ja mõtlesin, et ei, minu blogi ei ole selline, kus ma käin enda viha välja elamas (kuigi ma olen üsnagi närviline inimene). Pärast hunnik targutajaid tuleksid siia kommenteerima - ei, aitäh. Mind ei huvita internetis vaidlemine. Ma olen väga järsu ütlemisega aga kahjuks (või õnneks) siin see ei tule välja. 

Pühendun edaspidi oma meisterdustele ja isetegemistele, arvamusloode kirjutamine jäägu teistele blogijatele.

Ja, jah, ma juba valmistun jõuludeks :D

Aasta jagu küüsi

Tuttavad/sõbrad teavad, et mul on geelküüned olnud terve igaviku. Ja ma ei kujutaks elu ette ilma nendeta. Mõte, et mu enda küüs kihistub, murdub kuskilt nurgast, on ebaühtlase pikkusega...selle peale tekivad judinad seljale! :D Lisaks veel küünte värvimine. Iga jumala kord, kui ma üritasin endale korralikku maniküüri teha, siis ikka läks küünelakk magades voodipesu mustriliseks, kahe päeva pärast oli lakk otsast kulunud ja igavene mässamine koguaeg. Sellepärast ongi nii omaks ja mugavuse eesmärgil kalliks saanud geelküüned :)

Eelmine november hakkasin Instasse laadima enda küünte pilte. Nüüd on aasta täis ja saan teile näidata disaine, mis mul selle aja jooksul olnud on. 

Üleval vasakul november 2014, paigaldatud Signe Paju juures. Paremal detsember 2014, hooldus tehnik nr. 2 juures. Pean tunnistama, et need küüned on minu jaoks ühed koledamad, mis mul olnud on :D Lasin endale teha sellise disaini, mis pole üldse minulik. Ja ütlen ausalt, mu enda küüned läksid alt kõik võimalikest kohtades lahti. Tol päeval lasin ka tema juures ripsmed paigaldada, seepärast see ainsaks küünehoolduseks jäi ka. Sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud enne jõule.

All vasakul jaanuar 2015, hakkasin käima hoolduses kolmanda tehniku juures.

All tehnik nr. 3 tehtud hooldused kõik.

Üleval reas tehnik nr. 3 tööd, mis olid mõlemad väga ebaõnnestunud vastupidavuse poolest. See ajendaski mind otsima uut tehnikut. All vasakul tehnik nr. 4 töö ja all paremal siis verivärsked küüned, mis tehtud taas tehtud Signe Paju juures. Jõudsin ringiga tagasi sealt, kus alustasin. :D Võrreldes küüntega, mis ma esimest korda tal paigaldada aastaid tagasi lasin, on kõvasti näha arengut. Praegu ei saaks rohkem rahul ollagi. Ja hoolduse hind on normaalne. Detsembriks on mul juba aeg kinni, sest enne jõule tahavad ju kõik ilusad olla :P

Ja pikad küüned on minu teema! Kõigi arvates eelviimased valged küüned olid meeletult pikad, kuid kui ma vaatan pildil neid, siis minu arust on need keskmise pikkusega :D Kindlasti mõtlete, et kuidas ma küll nendega igapäevaseid toimetusi teha sain. Minu jaoks easy! Harjumise asi,

Imelik on see, et varasemalt olin ma tervate küünte fänn. Kandilised olid ka ägedad aga ma endale ei suutnud pea kunagi lasta neid teha, sest teravad oli minu thing. Nüüd on vastupidi. Ja ma ei suuda endale lasta teha näiteks sinised, lillasid või rohelisi küüsi :D Ma ei ütle, et need värvid on koledad, just vastupidi (noh, roheline on küll)! Aga kui mul korra olid erkkollased küüned sigri-migri värvidega, siis ma väsisin neist suhteliset kiiresti ja veendusin, et pigem rohkem midagi sellist mitte teha. Roosa ja must geel on alati valikus esikohal.

Praegu ma juba unistan, mida jõulude ajaks endale lasta teha.

Aeg, mil ma ise endale küüsi tegin (2013 aasta lõpp ja 2014 aasta algus):

Mina ja küüned

Autumn Vibes

Sügis on ikka ilus aeg küll. Isegi need vihmased päevad on omal moel mõnusad.

Olen üsnagi pikalt blogist eemal olnud. Miks? Tunnen, et pole midagi kirjutada. Eraelust ma põhimõtteliselt siia ei kirjutagi, mingisuguseid kõmu tekitavaid arvamuslugusid ma ka ei kirjuta. Mulle ei paku pinget kellegiga vaielda või väidelda internetis :D Pole millega ägedaga viimasel ajal valmis saanud, või noh, tunnen vähemalt, et kõik on paras saast, mis ma kokku olen miksinud.

Tegelikult olen ju midagi ikka teinud ja kuskil ikka käinud. Kahetsen, et pole piisavalt palju kaamerat kaasas tassinud. Käisin ükspäev Sannul peale kooli külas ja täitsa pekkis, kui ilus vaade roosadest pilvedest tema elutoa aknast oli. Telefoniga ikka ei saa seda "õiget" värvi ja feelingut kätte,

Eelmine neljapäev läksin Sannuka juurde ööseks. Saime ennast tüdrukute juttudest tühjaks vadrata :D Hommikul toodi mind kaheksaks juba koju, sest Sannul oli asja Tartu. Toimetasin veidi kodus ja läksin Tallinna. Algselt oli plaan laupäeval Halloweeni peole minna. Kuid tulid mõned muudatused. Sõitsin täiesti täis bussis (vedas, et jälle maha ei jäänud) Tallinnase poole kolmeks, tatsasin kesklinna ning sain Sarahiga ta töökohas kokku ja käisime Kaubamajas. Peale seda seisime tänaval ja mõtlesime, mida nüüd teha :D Siis õnneks helistas Keio ja saimegi temaga kokku. Läksime Reval Cafe'sse. Istusime ja tšättisime. Peagi ühistransportisin ennast Sikupilli juurde ja sealt läksime härraga Ülemistesse. 

Käisime kõigest kolmes poes ja siis oli võhm väljas. Rakverre sõites oli selline ränk väsimus peal, kuid samal ajal tahtsin ka ärkvel olla. Veider.

Pühapäeval sain märkamatult poes käies külmetada. Alguses ajas kodus toidulõhn südame pahaks, siis tulid külmavärinad, hakkas rämedalt külm ja tõusis palavik. Ma olin täiesti out terve õhtu. Öö oli jube. Kord oli mul külm, siis toppisin hunniku riideid selga, paari tunni pärast aga hakkas nii palav, et higi lahmas. Siis võtsin riideid vähemaks ja mõne aja pärast hakkas muidugi uuesti hirmus külm. Ja nii mitu korda öö jooksul. Esmaspäeval olin täiesti väsinud sellest trallist ja kooli ei läinud. Mul käibki praegu koolinädal. Jumal tänatud, et homme juba neljapäev on. Ma ei tea, mida ma seal koolis teen aga mitmeid päevi olen mõelnud, et töötlen ja sorteerin pilte aga kogu aeg kaob tühja passides. :D Õnneks kursusetöö ja praktika jama hakkab vist mingisugustki pööret võtma. Tööd pole siiski siiani leidnud...

Ööd on juba nii külmad, et hommikuti on muru ja taimed õrna jääkihi all.