Dec 30, 2019

MINU 2019

See aasta on olnud kreisi. Lahe kreisi ja kreisi kreisi, vahel ka depressiivne kreisi. Nii palju emotsioone on minust läbi käinud, ime, et üldse elada jaksan. See aasta ma armusin, ma kolisin, ma olin südamevalus, ma olin peaaegu Paldiski pangalt alla sõitmas, ajutises meeltesegaduses...kuni kõik lõpuks loksus paika...😌

Jaanuar algas nii nagu 2018. Mu elus oli jobu mees, kellesse olin juba armumas. Suhe, millesse ma isegi rohkem ei tahaks süveneda enam tagantjärgi, päris paljud asjad olid valesti. Aga Inna sünnipäeva puhul käisime Leedus ja Lätis. Sõitsime otse Tallinnast Leetu Ristimäele. Käisime ristide vahel ära ja sõitsime Riia ööbima. Meil oli hästi lahe hotell, kõik toad olid nagu eraldi majakestes ja meil oli saun ka! Käisime VÄGA ägedas meditsiinimuuseumis, sissepääs oli 2,50€ aka VÄGA soodne. Riia sümpatiseerib mulle, seal on üks kindel toidukoht, kus ma alati tahan käia ja vanalinn on imeilus. Jaanuari lõpus Tanel läks Austraaliasse. 
435km Tallinnast, Ristimägi Šiualiais.
Pauls Stradins'i meditsiiniajaloo muuseum // minu lemmiktoidukoht Riias, Route 88.

Ma väga talve lõppu ja kevade algust ei mäletagi, siis ei juhtunud midagi erilist. Käisin PPs tööl, sõitsin taksot, tülitsesin MMiga. 

Aprilliks elasin üksinda Juhkentalis, sest mul kahe sugulasega kellega koos elasin, tekkis liial lahkarvamusi.  MM sai siis lõpuks ametlikult vallaliseks.

Mai kuus kolisin Juhkentalist Kirssi. Panime Markusega PPs lahkumisavaldused sisse. Hakkasin küüsi kodus tegema. 

Juuni alguses läksime MMiga laiali. Ta koguaeg soius, et minu sünnipäeva ajaks lähme lahku. Ja läksimegi. Õnneks kohe peale seda läksin Innaga Bakuusse reisile, see hoidis mõtteid eemal. Meil oli esimene hotell otse vanalinnas, asukoht ja kõik oli okei, välja arvatud see, et kohale jõudes me avastasime, et meie toas EI OLE AKENT! Bakuu vanalinn ka imeilus, käisime vaibamuuseumis, teletornis, mis liikus 360 söömise ajal, Heydar Aliyev kultuurikeskuses (mis oli siis pooleldi pühendatud nimetatud isiksusele, igal korrusel oli oma näitus, veidi selline KUMU moodi), iga õhtu tšillisime vanalinna purskaevuväljakul. Teine hotell asus mere ääres ja see oli täielik lux beach hotel. Pole nii uhkes hotellis kunagi käinud, väga fancy oli kõik, niii mõnus tuba 15. korrusel merevaatega. Ja oiii, kui kuum oli ja oiiii kuidas me ära põlesime. 😅  Jaanipäeval olin kaine, mina, õde ja üks tinderikutt sõitsime mööda Lääne-Virumaad ringi. Saime Elisega Võsul kokku.

Juulist läksin ma salongi tööle, Lisann Beautysse. Üks nädalavahetus oli ülikuum, siis ma võtsin selle vabaks ja nautisin seda täiel rinnal. Päevitasin elu eest. Olime õega Võsul ja kohtasin PP kolleege.  Ja mu isa ja kasuema abiellusid! Aga südamevalu jätkus.

Augustis nägin ma MM koos ta eksiga/naisega/mdea, mis nad on ja vot, õudne-õudne, kui vastik tunne mind tabas südames. Ja ma mõtlesin, kui nõme ja mõttetu suvi mul on. Ma mäletan, et seisin peeglis ees vannitoas ja mõtlesin nii. Kuigi teine hääl ütles, et kammoon...ma reisin, mul on uus töö,  käisin Saaremaal mitu korda (kust võtsin ühe pere käest endale oma valged kiisumiisud), ma käisin Soomes, suvi on kena. Suve lõppedes vaatan tagantjärgi ja mõtlen, et ah, polnud midagi sel suvel viga. Ja nii oligi. 

Sügiseks oli juba päris okei olla, südames enam nii hullult ei kipitanud. Eks ma tinderdasin ka elu eest ja hoidsin mõtteid eemal. Läksin ema ja õega täiesti tülli, lõpetasin lihtsalt suhtlemise ära ja nii on see jäänud siiani. 

Oktoobris käisime Innaga Saaremaa Rallyl. Sarahi sünnapidu. 
Novembris tuli mul mõte, et koliks minema Tallinnast. Mõtlesin seda päris tõsiselt. Ja mõtlesin jõhkralt üle. Ja mul oli päris palju olnud halbu päevi. Ma nägin kohutavaid unenägusid. Novembri lõpus oli Riti sünna, kus nägin Annelit üle aasta aja. Meie viimane rääkimine oli aastal 2018, kui läksime tülli. See on nüüdseks unustatud. Joannal sündis Roosi. 
Detsembri alguseks ma tundsin, et ma olin täiesti ära pööranud, mul oli nädal, kus ma tõepoolest mõtlesin, ma enam ei jaksa. Seda tunnet on korudvalt olnud, aga nüüdseks oli see nii intensiivseks muutunud, et ma päriselt kartsin ise iseennast. Tänu sellele, et ma lõpuks rääkisin teistele ka, et nii tunnen, sain tuge. Ja need sõnad aitasid. 

MMilt võtsin blokid maha, kohtusime mõned korrad. Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et jumal tänatud, et lõpetasime suhtlemise. Ja tundeid enam ei ole. Vaatasin talle otsa ja ei midagi. Aga endast välja ajab ta mind oma jutuga endiselt, seega jõudsin järeldusele lõpuks, et mul ei ole vaja sellist läbisaamist sellise inimesega. Aega võttis, aga jah, lõpuks siis suutsin selle peale ikkagi tulla. Alustasin taas takso sõitmisega, mida ma ei olnud teinud alates siis juuni kuust, kuna ma ei tahtnud teda linnas näha.

Enne jõule käisin kahel jõuluistumisel (ja olin mõlemal korral täitsa kaine lausa), Liikvas Joanna juures, Tiskres Taavi/Sarahi juures. Nädalavahetusel käisin venda õnnitlemas ja sõitsin edasi Narva-Jõesuusse Noorus SPAsse.
Sellel nädalal ma sain kolmel korral seltskonnas rääkida, miks ma oma emaga ei suhtle. Ja Elise ütles Tiskres söögilauas midagi sellist, mida ma ei unusta,. Midagi, mis tõi mulle rahu ja mõistsin lõpuks, et miks ma olen end pikalt nii halvasti tundnud, nii mõttetuna, nii lolli, nii saamatuna. Ongi sellepärast, et mulle sisendatud aastast aastasse. Ma olen paks, ma käin koledasti riides, ma ei mõtle midagi läbi kunagi, kui kunstiga ei tegele, siis kõik muud huvid mõttetud, ma ei ole nagu pereliige jnejnejne.  Ja nüüd kui ma olen selle kontakti läbi lõiganud, mu elu on täpselt samasugune nagu enne, lihtsalt keegi ei ütle mulle konstantselt halvasti.

15. detsember: SÜÜTUNNE on tekitatud lapsepõlvest ning võib mõjutada inimest pikka aega. Väga tihti saab see alguse just vanemate käitumisest ning veel tihedamini ei pane nad ise tähele kuidas vōib ja saab lapsega manipuleerida. Lapsed on väga avatud energiatele ning võtavad just vanemate sõnu ja õpetusi väga hinge ning salvestavad selle. Aja möödudes hakkavad nad kordama samu käitumis-ja sõnamustreid mis vanemad. Küll saadetakse lapsi nurka, sildistatske “heaks “ või “halvaks “ lapseks, muidugi suure armastuse ning läheduse vajadusega laps hakkabki käituma nii nagu vanemad seda ette näevad, jättes võibolla oma soovid tahaplaanile. Kui laps ei käitu vastavalt “ootustele “ siis tuleb sellele ka tagajärg, mōtlemata tegelikult lapse individuaalsusele. Olen tähele pannud, et paljud lapsevanemad tahavad suruda oma lapsed nn “ühiskonna normi “ , tekitades lapses tunde, et ta pole piisav kui seda ei täideta . Neid vaeseid noori hingi hakatakse hindama juba sünnihetkest. Alates sünnihindest kuni koolini välja kus iga sammu eest oledki hinnatav. Kuidas saabki kasvada süütunde vaba laps kui igale sammule/ otsusele antakse hinnang? Olen enda peal kogenud süütunnet ning saanud aru, et see on ju tegelikult teiste ootustele mitte vastamine. Kui mina näen oma maailmapilti teistmoodi ning teen vajalikud muutused, et toetada oma visiooni siis tegelikult ei tohiks süütunnet tekkida? Käin ju oma südameteed ja kes saab anda hinnangut , et teen valesti? Hinnangu annavad need kellele ma enam ju “kasulik “ ei ole ning ootustele ei vasta. Kuidas see peegeldub igapäeva elus? Üldjuhul hakkavad need inimesed nagu väikesed lapsed trampima jalgadega vastu maad, otsides õigustusi ning mõnkord isegi ignoreerides, lootes sellise meetodi läbi allutada teist oma tahtele. Mina soovitan igal juhul endale meelde tuletada, et me ei võlgne kellelegi mitte midagi, mitte kunagi.Olles aus enda ja oma motiivide suhtes ei pea Sa tundma süüd kui lähed oma teed ja saad omad kogemused. Hingeline kasvamine tulebki enda kogemustest mitte teiste järgi elamisest. Kui tunned süüd kellegi/ millegi ees küsi endalt: kas see inimene annab mulle praegu õpetust ning kas vajan teda oma ellu? Ümbritse end nendega kes toetavad, ei anna hinnaguid ja sa näed kuidas kasvad sisemiselt, ilma süütunde ning ebavajalike soovitustega. Ole Sina ise, kõrvale jäävad tõelised, ja vana peabki minema.

Ja süütunne oli mul isegi kuu aega tagasi, kui käisin Kadiga väljas peol. Süütunne sellepärast, et ma olen täiskasvanud inimene, pohmellis, tundsin häbi. Sest igakord, kui ütlesin et lähen peole..."jälle jood"...näed, et teistel on mehed, kodud, pered...aga mina olen vallaline ja käin peol. Häbi. Aga eile käisin ka Kadiga peol. Ja nii lahe oli, sattusime nii ägedale peole, kus mu igivana tuttav astus ligi, kas mäletad mind? Ma ei olnud teda 10a näinud. 
Kuu lõpuks on nüüd kõik paika loksunud. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei taha Tallinnat jätta. Ühel päeval tuli see otsus minuni ja päev hiljem lugesin, et:

27. detsmeber: Aeg on käes ja küps. Uued suunad, uued inimesed, uus argipäev, uus töömaa, uus kodu ja uus kodumaa.  Need otsused, mis sees küpsenud pikalt, need tahavad nüüd teele asumist. Keegi on neid otsuseid laagerdanud 2 päeva, keegi kaks kuud, keegi 2 aastat ja keegi pea 20 aastat.  Mõni suisa 50 aastat ja nüüd on aeg. Taevased jõud on ühtse toetava jõuna nende minekute selja taga, hoides pärituult, head ilma ja häid inimesi nendel radadel, kuhu astutakse. Kokku saavad armastajad, kes pole aastaid/aastakümneid näinud.  Kokku saavad armastajad, kes taevas paari pandud ja nüüd leiavad teineteist ka maistel radadel. Kokku saavad hingesugulased, kes kokku leppinud teineteist aidata, suunata, toetada. Taas saavad kokku need, kelle rumalad tülid omal ajal laiali ajasid ja need, kes uhkuse tuules minema purjetasid, endal valu kurku põletamas. Eelistage valget/helget igas mõttes ja igas olukorras.

...ja kuigi siin räägib uuest, siis mind tabas just see otsuse laagerdamise osa. Sest ära kolimisele ma mõtlesin pikalt-pikalt, kuni lõpuks sain aru, et ma ajan iseennast sellega stressi! Ja just täna autost majja jalutades mõtlesin endamisi, et oi pagan, kuidas ma armastan Tallinnat...mulle meeldib, et Eesti on väike. Mulle meeldib mu klientuur.


See aasta on olnud minu jaoks sündmusterohke. Ja tunnen, et saan uuele aastale vastu minna rahulolevana. Ma olen leidnud endas rahu, kuigi on palju asju, mida sooviksin muuta. Iseendaga olen ma ära leppinud. Tunnen, et ei soovi olla enam kibestunud, õel ja pahur. Olen täheldanud, et aastatega olen muutunud konservatiivsemaks, vähem sallivamaks, homofoobsemaks ja rassistlikumaks. Need on omadused, mille soovin jätta aastasse 2019.

2020 tuleb muutuste aasta. Ma soovin õppida uusi oskusi, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Seda ma ütlen endale ja seda ma usun. Ma ütlen universumile seda ja ma loodan, et ta kuuleb mind. Ilusat vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat kõigile.

Ja nagu Marilyn Kerro kirjutas oma lehele:

Iga algav päev toob uued võimalused, loob uued algused. Ainult Sinust oleneb kas jätkad sealt kus pooleli jäi või võtad suuna muutusteks. Igal ööl kui meie keha puhastub tekib vōimalus uuele algusele just ärkamis momendist.Kui vaikselt ärkab keha, mis sõnumid saadad Sina eelolevaks päevaks?
PS.: Homme, 31. detsember saab kaks aastat minu kalli Passatiga 😊

Dec 25, 2019

Mul oli eile jälle halb päev. Lihtsalt...ärkan üles ja on halb olla. Nägin nii vastikut unenägu ja kuidagi need jõulud...imeline rahu aeg, eksole.

Ma hoian enda ümber inimesi, kes mind ärritavad, kelle teod mind ärritavad. Aga ma ei taha neist lahti lasta. Sest ma tahan uskuda, et kuna ma hoolin neist, äkki nad ikka hoolivad minust ka? Me ju suhtleme. Kust leida endas see tugevus, mitte kirjutada, mitte suhelda nende inimestega?

Esimesed päevad on alati sellised rasked ja kripeldavad. Siis läheb paar päeva mööda ja tegelikult nagu polegi hullu, näpud ei sügele ka. Aga siis, AGA SIIS...! Siis muidugi tulevad nad ise kirjutama. Kuidas ma siis ei vasta? AAH...!

Eelmine nädal oli sisutihe. Nagu ikka esmaspäevast reedeni küünetööd. Neljapäeva õhtul käisin Liikvas Joanna majas külas. Olime Eliisa, Inna, Sandra, mina, Joanna ja pisike Roosi 😻 Väga chill oli, läksin spetsjomm enda autoga, sest siis kindel laks, et olen kaine rool.

Reedel läksin Tiskresse istumisele. Riti, Ranno, Sarah, Taavi, Elise, Greete ja Lyon'iga.

/loeb vahepeal kas 💩 emoji on chocolate ice cream või ikkagi poop/

Ja siis reede läks huvitavaks, sest pidin ühte ülejoonud härrasmeest kantseldama...

Laupäeval sõitsin megaväsinuna Rakverre venda õnnitlema, sealt edasi läksime tüdrukute pundiga Noorus SPA inn'i. Sulistasime SPAs, saunatasime, õhtul käisime restos. Pühapäeval tagasi argipäeva rutiini.

Reedel Elise ütles midagi huvitavat, et Emma kas sa ei ole mõelnud endale mingeid nõia asju osta 😅  Ta arvas, et mul tuleks selline asi hästi välja.

Dec 1, 2019

See ex-indus on ikka üks naljakas teema. Kuidas on võimalik, et mõni inimene on teinud sulle nii palju haiget ja siis ajapikku unustad selle kõik ära. Nii hea ja halva. Ja siis lihtsalt ühel hetkel oletegi lihtsalt tuttavad jälle.