Laupäev

Ärkasin üsna varakult, kell 11...eile õhtul otsusutasin juba, et hommikul hakkan tuba koristama ja tõstan ümber. Ega ma mingisugust suurt make-over'it ei teinudki, tõstsin voodi lihtsalt teistpidi. Ja noo, voodialuse sai kah lõpuks tolmurullidest täiesti puhtaks tehtud!

Fakk, terve päev on kulm tõmmelnud. Täiega häirib. Keio käis mingi tund aega tagasi siin, ajasin tal ka juuksed maha. Varsti juuksuriamet selge, ei vä?

Mul ka üks stsenaatrium küpseb...täna kribasin algse versiooni täitsa teistsuguseks. Tegelane tuli juurde ja no lugu sai sügavama mõtte. Pean veel mitmed korrad seda läbi lugema, äkki tuleb veel mingeid ideid. Hea, et Joannal seda lugeda lasin, see ajendaski mind lugu natukene sisukamaks (?) muuta.

Ma nägin eile öösel ülihaiget unenägu. Täielik piin oli see...Ma olin taas roolis...ja Jaana oli mu kõrval. Mul oli nii keeruline juhtida, ma tõesti üritasin. Aga kogu maantee väreles ja ma kaldusin pidevalt vastassuunda. Kõik pedaalid olid sassis, ma üritasin pidurdada, et seisma jääda. Tõmbasin käsipiduri peale, vajutasin pidurit. Auto liikus ikka edasi. Siis tuli välja, et pidur ja gaas on vastupidi. Igavene jamps oli. Siis järsku olin autos mina, Jaana ja Tõnis. Ma ei tea, kes roolis oli. Aga ühes orus tee ääres oli inimesese õlavars ja käeläba. Me jäime seisma ja vaatasime neid. Siis sõitis politseiauto mööda ja me vehkisime, kuni see peatus. See polnud selline nagu meil Eestis, vaid pigem nagu mingi Ameerika politseiauto. Ühesõnaga olid nad fake politseinikud ja sundisid meid sinna orgu minema. Tõnis jäi ainukesena kõrgemale. Me Jaanaga tahtsime välja saada, see oli nii järsk, et meil oli vaja Tõnise abi. Tõnis võttis mu käest ja ma peaaegu sain üles ronitud, kui ta lasi järsku lahti. Ta silmad olid üleni mustad ja ta ajas mingisugust täiesti seosetut juttu. See oli täiega hirmutav aga lõpuks me saime ikkagi sealt välja. Nägin veel, et olin kortermajas, kus vanasti elasin ja mingi hull kamm oli ka sellega. Ma vist jälle elasin seal....aga trepikojas polnud treppe ollagi, vaid redelid ja kõik oli lagunenud. Ei olnud meeldiv...võin nüüd vist öelda, et elu esimest korda nägin õudusunenägu.

XOXO