Ärkasin täna pool 10 (ei mäleta, millal nii vara oleks ärganud), kimasin rattaga 10ks koolis, maksin mingid asjad ära, andsin allkirja ja kihutasin koju tagasi. Kell üks tuli Inna siia, läksime linna. Ma ikkagi otsustasin, et mul on lõpetamiseks kingi vaja!!! Tahtsime siis kingi jahtima minna, aga tuli välja, et Inna peab tööl olema. Käisin siis üksi Shus, One Dreamis, Matsoni äris, N-kaubamaja, L-kingas (vist), siis Tsentrumis selles japanese poes...ei olnud mitte midagi...no, One Dreamis olid ühed, täpselt õige värv, õige tegumood - nr. 37. Isegi mu väiksel õel pole nii väike jalg :( Pidin kella 6 tööle minema Põhjakasse, läksin siis tund varem, et tšekkida, kas seal on miskit. MITTE MIDAGI. Pettumus. Siis mõtlesin, et okei, suva, loobun sellest roosast vööst kleidil, panen mustad kingad ja mustad ehted. Läksin siis uuele ringile, vaatasin, et selles Italyanas kaks täitsa ilusat kinga...minu numbrit jälle pole......NOOOOJAH. Ega ise ka tark, viimasel minutil tulin selle peale. Kleit oli ammu olemas, oleks pidanud otsima endale. So stupid. Agaaa...everything's going to work out, jeees-jeeees....I hope so. No midagi lõpuks ikka ju välja mõtlen!!!
Aga muidu jah, terve päevl linna peal olnud, Carlas istusin ka oma 2h vähemalt...Põhjas tööl tuli vahepeal selline uni peale :D Aga täna ma loodan, et varakult magama, homme Sannuga Põhja jälle. Ahjaa, Inna ja Joanna tulevad täna veel läbi...ma ei tea, magan vahepeal vms, niiiiiiiii uni2000 :D
Viimasel ajal häirib täiega üks asi...ja ma pole ainuke, kellele see silma jäänud ja nii...aga lihtsalt ma tean, et pole mõttet isegi üritada rääkida, sest siis olen mina paha ja umbes mina olen nõme...ja mina nõuan teistelt ja ise ennast ei muuda ja nii...las ta siis jääda. Kahju muidugi, et ise ei märka...:( Kui sina oled minu sõbranna, HEA sõbranna, ma ei hoia sinu ees saladusi. Ma räägin kõige ebameeldivamatest seikadest, eriti kui küsitakse. Mis mind eriti viimasel ajal IMESTAMA on pannud, on see hirmus eksamipunktide varjamine...ma mõistan, et ei ole vaja Twitteris pasundada aga kas võtab tüki küljest öelda oma heale sõbrannale? Lihtsalt sellised väiksed asjad, mis tunduvad ebaolulised, on niiiiiiii tähtsad. Minu jaoks sellised pisiasjad näitavad kes keda usaldab. Ma ei tahagi massiliselt kellegi saladusi teada aga lihtsalt ma igatsen seda, kui kellegil on mure, siis ta pöördub minu poole. Ja mitte selline "ma-ei-tea-mida-selga-panna-mure", vaid tõsine, hingeline, vaimne. Kunagi üks mu sõbranna ütles, et kui mul on probleem, siis ma pasundan sellest kõva häälega. Esiteks...kui tegu on tõelise murega, ma ei hõiskaks seda kellegile. Ja üldse, mu elus pole mingisugust tumedat ja sünget saladust või probleemi, mida ei saaks lahendada. Lihtsalt ma mõtlen sellele, et...ma ei tea. Kahju on, noh! Kõik tundub ilus ja tore aga samas ma tunnen, et nobody gives a shit. Eks, ma ise olen ka süüdi, et ma vahepeal tõukasin kõiki eemale...aga ega keegi eriti ei üritanud aru saada ka. Ja nüüd hiljem ma olen ikka üritanud, et "oh, saame kokku" jne...aga millal viimati mulle keegi ütles, LÄHME VÄLJA? Lihtsalt välja jalutama või midagi. Tegelikult on neid üksikuid, kes küsivad - millal näeme??!! Ja vahel ikka helistavad....aga on teatud inimesed, kellelt ma nii ootan seda aga neil on nii teine elu praeguseks, et pole aega...kahju.
Omgggggggggggg, midagi toredat siia lõppu - ma sain just homseks endale ripsmetesse aja ja veel niiiiiiiiii soodsa hinnaga, täitsa lõpp! :D Nüüd veel vaja eBayst juuksed tellida, siis lihtsalt easy life, ei pea küüsi lakkima, ripsmed värvima ega clip-on'se pähe toppima. Jaaa-jaa, olen nii fake, mis iganes, siiski - esikohal on mugavus ja ajakokkuhoid. Ärkan üles - meigitud. Ei pea ootama küünelaki kuivamist. Juuksed mul nii või naa ei kasva ja ma näen nii nõme lühikeste juustega välja :S #whitegirlproblems
XX
take care
No comments:
Post a Comment