Blogimine jääb aina harvemaks ja harvemaks nähtuseks. Lihtsalt ei jaksa, viitsi, taha. Sain uue kuu graafiku eile ja olen päris pahane. Esiteks palusin teatud nädalavahetust vabaks, reedet seal hulgas. Muidugi olin tööle pandud sel päeval. Siis tõstis ülemus ümber tööpäevi, nii, et kuu lõpus olen ma NELI päeva jutti tööl. Ma olen olnud graafiku alusel neli päeva järjest varem ka tööl, ainult vahe oli selles, et ma ei olnud viie kraadises ruumis, kus ma pidin tõstma raskeid kaste ja seisma 12h+. Seega see ei ole OK. Küsisin, et kas te ikka teate, et ma olen 75% koorumusega. Ta arvas, et ma olen niigi vähe päevi tööl. Ma olen terve märtsikuu ülepäeviti tööl, välja arvatud see nädalavaehtus, mis ma spetsiifiliselt vabaks küsisin ja koolinädal. Eelmine kuu oli mul kümme tööpäeva, see kuu neliteist. Pole nagu suur vahe aga see, kuidas tööpäevad on pandud...oleks siis, et kaks tööl-kaks vaba. Tahtsin eile peale tööd rääkima minna aga muidugi oli ülemus juba koju läinud. Lõpetasin isegi normaalsel ajal eile aga noh, kuna taksot ju ei tellita ühele töötajale, siis ma pidin teiste järgi ootama, nii, et ma sain koju põhimõtteliselt tund aega hiljem, kui töö lõpetasin. Suht tore.
Lisaks sellele on üks uue aine õpetaja üks igavene kiusupunn, kirjutad talle konkreetse kirja küsid midagi, siis ajab mingit häma. Dziisas kraist, vasta lihtsalt ära ja kogu lugu. Terve klass meil mõtleb nüüd, et kuidas ühte kodutööd teha. Tunnis ütleb üht ja kui üle küsida, ütleb, et vaadake aineprogrammist, kus on hoopis teised juhendid. On siis raske öelda...
Mul hakkab praktika jälle, seekord personalijuhtimine, märtsikuu lõpus ja seekord hakkasin varakult endale kohta otsima. Kirjutasin siis meie personalijuhile. Aga mina ei tea, mis ta probleem on, kolm korda olen talle kirjutanud ja inimene lihtsalt EI VASTA. Mis personalijuht selline on, kui ta töötajatega lihtsalt ei suhtle. Siis kui mul oli vaja dokumendihalduse praktika jaoks kohta, sokutasi mind küll juhiabile, kui viimane ise puhkusel oli. Kuigi ma tean, et juhiabi ei tahtnud tegelikult mind endale praktikandiks võtta, sest ma olin talle eelnevalt juba kirjutanud ja küsinud kohta. Mu kirjale ta muidugi ei vastanud. Isegi eelmine kevad küsisin sekretäritöö praktikakoha tema käest, ka siis oli vaikus. Nüüd, kui mul on vaja personalijuhtimise praktikat ja tahaks, et personalijuht oleks mu juhendaja, siis ei...ei tee teist nägugi, et ma temaga kontakteeruda üritan. Õnneks JELD-WENist vastati mulle ööpäevaga ja mul on koht olemas.
Ma tunnen, kuidas mul praegu vererõhk tõuseb, kui ma mõtlen kõige selle kooli, töö ja muu jama peale. Üks asi on see, et olen ise süüdi, kui miski on tegemata ja nii, teine asi on see, kui ma kirjutan, küsin, räägin ja lihtsalt KEDAGI ei koti, Nii närvi ajab selline suhtumine.
Ma tunnen üldse, kuidas kõik see suhtumine ja suhtlemine töö juures logiseb. Ma kuulen suht tihti kuidas töötajad räägivad, et neil on kõigest ükskõik ja ala tahaks ära surra. Igasugused sellised kommentaarid on nii nagu museravad...kõik on nii õnnetud seal. Mõned on seal üle kõmne aasta töötanud ja ma loodan, et mulle avanevad mingid toredamad uksed tulevikus, sest ma ei suuda töötada sellises keskonnas, kus kõik on masendunud.
Sain ennast nüüd tühjaks elada :D
No comments:
Post a Comment