maria emma blogi

viimati ma kirjutasin siia peaaegu päeva pealt aasta tagasi. tegelik põhjus miks ma üldse siia tagasi pöördun on see, et ma mõtlesin avada uue blogi & hakata sinna vaid oma joonistusi/maale postitama. ent samas, kui ma eile pusisin Bloggeris, siis kuidagi eriti nutune oli täiesti tühi blogi, kus ei olnud mitte mingisugust ajalugu, postitusi, mälestusi. eks need ajapikku oleks tekkinud, aga eile õhtul mõtlesin hoopis välja, et jätkan siin. kus on kaheksa aastat mind, minu segaseid emotsioone, pisarad, naeru, kolm lahkuminekut, kaks lõpetamist, hunnik pidusid, pilte ja piinlikusest külmavärinaid tekitavaid postitusi. aga sellest pole midagi. see on olnud minu elu ja minu tegemised.

kiire update kah siia siis juba. nüüd varsti hakkab poolteist aastat täis saama, kui olen Tallinnas elanud ja ega ei taha ära kolida küll tagasi maale. eelmise aasta augustist kuni märtsi lõpuni sõitsin taksot. märtsi lõpust sai minust Tõnise paariline tema töökohas. uskumatu, juba olengi siin pea pool aastat olnud. aga Tõnis enam ei ole. ja see on nii imelik, sest Tõnis on alati olnud siin. et alati kui Kristiine Keskuses käisin, siis Tõnis oli leti taga olemas.

mis puudutab minu kunstilist poolt, siis viimastel kuudel olen end jälle käsile võtnud, ostnud endale kunstitarbeid, vanu töid parandanud & raaminud. kunagi keskkooli oli ikka hea - käisin peale tunde kunstikoolis. Riti ja Jaana olid minuga samas grupis, tore oli enda klassõdede & väga heade sõbrannadega joonistada ning samal ajal vatrata 😀

ja vaadates neid töid, mis ma seal tegin, siis mõningad selle aegsed maalid/joonistused on ühed mu lemmikud. paraku olen neid hoidnud kehvasti. voodi all, tolmurullide sees. mõningatel töödel on nurgad ära näritud mu merisea poolt, rebenenud, värv laiali läinud ja muud hädad. eks ma olen neid parandanud nii palju, kui olen osanud ja ära raaminud, et Jumal eest enam nii ei juhtuks. uuemaid töid hoian kõiki kilede vahel või raamin kohe ära.

ma pean tunnistama, et vahepeal ma olin loominguliselt segaduses. ma sõna otses mõttes treisin teha joonistusi, mis olid lihtsad. ja tegelikult igavad. ma olin kaotanud oma "stiili". maalimine & joonistamine peaks olema mõnus protsess, mida nautida. ma olin selle tunde kaotanud. 

ja tegelikult praegugi, kui ma joonistan tunde, siis mul on süümekad. et ma raiskan aega. ma veedan palju ja väga palju aega tööl, ma võtan lisapäevi. seega tihti mul on nädalas üks vaba päev, harva kaks päeva järjest. siis hakkabki kripeldama, et sellel ühel ainsal vabal päeval justkui ei tee midagi tarka. aeg-ajalt omaette midagi tehes tulevad tobedad mõtted pähe "miks ma ikka seda teen?", "kelle jaoks?", "mis mõte sellel on?" ja muu selline jubedus. ma mõistan, et see on nii tobe ja tekitab mulle endale halba enesetunnet, aga ma ei oska sinna midagi parata. 

aga olgu! aitab praeguseks küll. kui hakkaksin kirjutama kõigest, mis viimase aasta jooksul teinud, kus käinud ja keda näinud olen, siis saaks sellest üks maru pikk postitus.

see on joonistus, millest kõik algas. tol ajal olin ma väga inspireeritud emodest, raskest muusikast, drop dead riidebärndist, samuti ka hot topicust, scene queenidest. teemaks olid pealuud, tähed, südamed, hello kitty, nukirauad, teemandid, lipsud. mida kirjum seda ägedam oli. muidugi juuksed pidid megapuhvis olema.

ma ei oska isegi öelda, kui vana see on. arvan, et kas juba on või on kohe-kohe kümne aastaseks saav. see on joonistatud õhukesele koopiapaberile ning on aastaid ühest sahtli põhjast teise rännanud. veidi kortsunud, ent täitsa ühes tükis. ma ei ole suutnud sellele siiani mingit nime panna. ja ehk see polegi enam tähtis.