Ma olen nagu nii kaua mustas augus olnud. Ja eile ühel hetkel korra tundsin, et hakkas kergem.
Ühel hetkel sain aru, et mu enda kibestumus, viha ja õelus kogu elu ning teiste vastu rikub kõik. Mu suhted sõpradega, perega (mõned ehk juba teavad, et ma näiteks ei ole oma ema ega õega pea kolm kuud suhelnud, mitte ühtegi sõna)...mu emotsionaalse tasakaalu...aga kõik mida ma teen, minu mõttemaailm, minu suhtumine...ma pean rohkem head nägema teistes. Vähem olema eelarvamustega...keelt hammaste taga hoidma.
Väga palju annab põntsu alati mulle järjekordne isane, kes ilmub postkasti ilusate sõnadega, "tutvume" ja muu jamaga. Ja kui ei huvitu, siis olen igavene mõttetu eit ja emis. Ja kuigi tegu on 99% ulatuses kirjaoskamatute maakatega, siis rõvedal kombel ma ikkagi tunnen ennast solvatuna! Et olengi mõttetu, täielik emisest eit...
Ja ma astun samasse ämbrisse uuesti ja uuesti, sest tunnen, et kõikidel mu sõpradel on enda elukaaslased, oma töö, eraelu, perega tegemised ja mina ei mahu kuskile...siis tahangi kellegagi nii rääkida...lepingi mingi suva jorssidega, kellel ühel hetkel käib mingi klõps peas ja sõimavad näo täis.
Arvan, et kuna kõik on nii hõivatud, siis tunnengi end justkui solvatuna ja sealt tuleb ka kibestumus.
Kurjam, ma peaks tihedamini oma mõtteid kirja panema. Palju parem hakkab kohe.
Kurjam, ma peaks tihedamini oma mõtteid kirja panema. Palju parem hakkab kohe.
💋
No comments:
Post a Comment