Põhjused, miks ma lõpuks trenni läksin

Ma tegelikult ei rääkinudki teile, miks ja mis mind ajendas trennis käima...Ausalt öeldes, ma olen püsimatu inimene ja rutiini elada ning seda järgida on minu jaoks raske. Juba praegugi, peale esimest nädalat, olen tundnud, et motivatsioon on juba kadunud. Ma ehk ootan ja loodan liiga kiiresti tulemusi. Kuid fakt on see, et kui ma tõesti tahan jõuda punkti oma kehaga, kus ma olen õnnelik, siis mul läheb kindlasti selleks vaja vähemalt aasta intensiivset ja konstantset trenni. 

Paljud topivad Instagrammi ja Tumblrisse igasuguseid trenni motivatsiooni pilte. Mina ei ole kummastki motivatsiooni saanud...Blogipostituste reklaamimise grupis Facebookis paljud kirjutavad tervislikudest eluviisidest ja oma trennidest. Ma ütlen ausalt, et need mind väga ei tõmba ja ei huvita. On ainult üks blogi, mis mulle neist tõsiselt silma jäi ja mida ma siiani huviga loen, räägin Laura Tartus blogist. 

Paljud käivad trennis, sest nad on ennast käest lasknud, tahavad enda endist vormi tagasi või lihtsalt paar numbrit väiksemaks. Aga ma ei tea, mis tunne on üldse olla peenike, sale...minna poodi ja vaevata leida riideid, lihtsalt võtta ükskõik milline hilp ja leida endale sobiv number. Nii kaua, kui ma mäletan on minu riiete ees alati olnud X. Mida aeg edasi, seda rohkem neid on ette tulnud. Riietega muidu üldises mõttes probleeme pole, ma leian endale küll vägevaid hilpe. Aga ma tunnen end neis ebamugavalt....nagu vorst kiles. 

Üks asi, mis mulle ükskord suht hinge läks aga ma pole kunagi kellegile rääkinud...ma olen eluaeg paks olnud. Ma tean seda. Kui mind kooli noriti või tänaval karjuti "PAKS!!!" siis ausalt öeldes, see ei puudutanud mind. Ma teadsin seda :D Nagu homodele karjutakse "PEDE!". Aga nad ongi ju peded, just nagu mina olen paks. Need mõlemad ei ole komplimendid ja on mõeldud solvanguna aga milleks solvuda, see on ju tõsiasi! 

Praegune elukaaslane, kellega ma koos olen - sain temaga tuttavaks üldse läbi tema sõbra, kes mulle kunagi ammu meeldis. Me saime väga hästi läbi ja kõik oli kena. Kuni ühel hetkel ta lihtsalt ignoreeris mind. Ma olin suht vihane, et lihtsalt lambist lõpetab suhtlemise ära. Ja teate, milles asi oli :D? Tema sõbrad norisid teda, et ta minuga nii hästi läbi saab ja ta lõpetas minuga suhtlemise, sest fuh, ma olen nii paks. :) Vot, sellised on mõned kutid. Aga ongi hea, et nii läks. Tema kaotus ja minu võit, sain endale palju normaalsema, toredama, parema ja mõistlikuma kaaslase :)

Seoses kaaslasega - ma tahan olla ilus tema kõrval. Ma ei taha olla veerev kakuke, vaid naiselik ja kena. Et ma tunneksin ilusana tema käevangus. Ma mõtlen praegu, kuidas ta üldse julgeb minuga kuskile minna!?

Üleüldises mõttes - raske on paks olla. Mõnikord on hirm, et kuskile istudes või astudes läheb ese katki...trepist üles minek võtab ähkima...enamus riided on liialt ümber ja ebamugavad....

Eile õhtul tulid veel sellised mõtted ja mida muud ikka koolis teha, kui blogipostitust kirjutada...Edu mulle!

xoxo,

musticas