Kolisin mõningate postitustega Wordpressi ja üritan sellega hirmsal kombel sõbraks saada. Alguses oli ikka väga raske. Kindlasti raskendas kogu õppeprotsessi asjaolu, et Chrome lihtsalt ei laadinud Wordpressi välja!!!
Logisin siis enda e-meiliga sisse ja vaatasin, et mis saksa keelne tekst see mulle seal vastu vaatab. Veidike asjasse süvenedes sain aru, et tegu on kunagise blogiga, mis saksa keele tunni tarvis oli vaja teha. Lugesin õpetaja kommentaare, hahahahaaa...:D Ma tegin ju otse copy-paste Google Translatorist. Jummel küll.
Tore - tõstsin oma postitused Bloggerist üle Wordpressi. Kustutasin enamused ära, jätsin alles vaid korteri remondi, joonistamise/maalimise ja meisterdamisega seotud sissekanded.
Ikka jäin lugema mõnda vana postitust. Kuidagi nii imelik ja nostalgiline on lugeda enda vanu kirjutisi. Nüüd ma ei kirjuta enam üldse enam mingisugust sodi-podi, emotsiooni ajendil üles kerkinud tundeid üles. Vahel mõtlen küll, et vot, seda tahaks hirmsasti kirja panna. Aja möödudes kaob see tunne ja tekib kahtlus sisse, et kas oleks üldse vajagi...ja siis jäävadki mu mõtted vaid mõteteks.
Vanasti oli ikka blogimine hoopis teine tera. Keegi ei teinud seda sellepärast, et saada koostööpartnereid, tasuta nänni ja feimi. Nüüd tunduvad enamus blogid suht ühe vitsaga löödud. Tüüpilised on noorukeste "lifestyle ja fashion", "lifestyle ja make-up"...siis beebi- ja spordiblogid. Ma ei tea kuidas neile kategooriatele veel lugejaid jätkub. :D Sellised blogisid on niiiiii palju psnagi sarnase sisuga. Aga okei. Võib-olla olengi natuke kade.
Täna algas mul aga uus ja ühtlasi viimane kooliaasta. Hea oli kohe pingis olla. Aasta lõpuks olen kindlasti tüdinenud. Praegu valin jah pigem koolis istumise tööl olemise asemel.
Ja teate? Tööl on raske. Viimased kuu-kaks ei ole tahtnud üldse tööle minna. Peamiselt seepärast, et töökaaslane..."Sveta", kellega pean enamus ajast paaris olema, viskab oma töö õhtul mulle ja tõmbab bussile. Tema tahab koju minna. Aga mina ei taha? Teised ei taha? Teiseks veel üks mees, kelle sarnast närvihaiget ma pole näinud. Kuna ta on minu jaoks võõras, siis ma ei tea, mida ta üks hetk võib teha. Võib-olla tulebki kallale? Ühele juba lubas peksa anda...Hirmutav tüüp igastahes. Eelmise nädala lõpus läks asi igastahes nii hulluks, et ma ei suutnud enam suud kinni pidada. Miks ma vaikin ja kannatan ja kogun kõike endasse? Oleks siis mingi hulllult hea töökoht, kus olla tahaks ka. Aga ei ole. Palk on jama, töökaaslased (enamjaolt) jamad, graafik jama. Aga jah, miks ma siis ikkagi olen seal tööl? Sest paraku pole Rakveres erilist valikut tööturul. Kuigi ma ikka silma peal hoian Töötukassa kodulehel ja CVKeskusel, kandideerin ikka ka aeg-ajalt kuhu annab, siis siiani pole mingeid positiivseid vastuseid saanud kuskilt.
Vahel ma mõtlen, et tahaks lihtsalt kodus olla. Aga kui ma olin töötu, siis tegelikult igavlesin - meeletult. Midagi tarka üldse ei teinud.
Täna peale kooli käisin veel Sandra juures ja oli hea tšillida. Jalutasime väljas. Ideaalne sügisene ilm oli. Päike paistis, natuke jahe oli, aga kokkuvõttes jõle mõnus oli olla. Kolmapäeval saan ainult veel koolis käia, ülejäänud päevad pean paraku tööl olema. Kahju, sest reedel hakkab soome keel...mida ma tõesti õppida tahaks.
Nädalavahetuseks sõidan Taneliga ära üldse Saksamaale. Lihtsalt üks pisikene puhkus väljaspool Eestit. Loodan, et saan oma närve seal kogu sellest töö jamast rahustada.
Septembrikuus ongi vist kõik uus. Uued ideed...uued algused. Loodan, et ka minu jaoks.
Septembrikuus ongi vist kõik uus. Uued ideed...uued algused. Loodan, et ka minu jaoks.
No comments:
Post a Comment