Au-Pairi tüdrukud kirjutavad kõik nii innukalt ja ma lihtsalt...mul pole millestki kirjutada, sest ma tunnen, et ma ei tee mitte midagi! Okei, jah ma ärkan kell seitse, siis tühjendan nõudepesumasina ja hakin veits puu- ja juurvilju....siis mm, esmaspäeval, teisipäeval olen väikse lapsega kodus...kolmapäevast reedeni viin väiksema lapse mängurühma üheksaks...siis mul on põhimõtteliselt kolm tundi tühja passimise aega, siis jälle tunnikese pean midagi tegema...siis ongi nagu vaba aeg aga midagi pole teha...lihtsalt, ma tunnengi, et passimine, passimine, passimine....kõik kirjutavad, et nad käivad kohvikutes ja väljas söömas...minu pere pole KORDAGI mind kuskile kohvikusse kutsunud...vanemad on vist nädalavahetusel kolm korda kahekesi kokteile joomas käinud ja see on ka kõik...siin linnas on täiega ilus loss, kordagi pole mulle pakutud välja, et lähme kõik koos...mind on kutsutud küll kuskile muuseumidesse ja nii aga ainult paar korda ja kõik. Palju postitusi on olnud Halloweenist, koos meisterdamistest ja nii...siin ütles pereema nii oma lapsele, kui too küsis, kuidas nad oma maja dekoreerivad : "Halloween ei ole isegi saksa püha. Selle püha mõte on inimestelt ainult raha välja pinnida maiustuste, kostüümide, meigi ja dekoratsioonidega". AA, norm, ütleks selle peale. Ülidselt minu jaoks on see pere nii igav, ma olen harjunud, et kodus koguaeg käis külalisi, käsitöö ringid, sõbrad olid külas, pidevalt midagi loomingulist tehti. Selles suhtes, et jah rahu sai ka ikka, nii et normaalne vaikus oli, igaüks sai oma mõtteid koguda ja omi toimetusi ka teha. Siin aga ma tunne, et puudub igasugune privaatsus, iga liigutus, mida ma teen võib-olla suurim viga selles majas...mis on megapind mu silmis siin, et see pere ei suuda juhtunud asjadest lahti lasta. See pereisa konkreetselt korrutas mulle et "see on ikka minu süü ja minu süü ja et mul on raske AGA nende perel on ka raske"...Jah, hõõru mulle seda veel nina alla, sest ma tunnen ennast niigi juba fantastiliselt. Vähe sellest, et ta on täielik nõmedik, siis tal on koguaeg mossis nägu ees, ma ei taha temaga lihtsalt suhelda ega ühes majas ollagi! Ta oli nädal aega ära oma tööreisil ja kohe oli palju kergem ja parem mul majas olla. Ja üldse, nemad on kohalikud, nad teavad, kuidas siin asjad käivad. Mina olen üksi ja võõral maal...ja siis veel niiviisi tänitada. Super. Mul on nii s*taauguni sellest linnast, kõigest siin. No, linn on kena küll aga ma oleks nii palju õnnelikum, kui ma elaks Hamburgis. Igakord kui ma sinna tahan minna, pean 6€ välja käima. Mis ei ole küll suur summa aga kui sa tahad nädalas korras seal käia, siis hmmmm...eriti kui sul on nii kehv palk nagu mul.
Mu enda viga, et tegin selle otsuse nii rutakalt, oleksin pidanud kauem uurima, kellega on tegu. Aga tõesõna, see on mu elu suurim õppetund.
Aga üldiselt on mul hea meel nende tuttavate ja sõprade üle, kes on headesse peredesse sattunud, mitte selliste napakate ohmoonide juurde, nagu mina.
Kui keegi teab, kuidas panna aega kiiremini liikuma või üldse mingisugust nõu anda, ootan!
//
All Au-Pair girls write about their fun times with their hostfamilys, how they go to cafes and how they do stuff together...but my hostfamily have not even once invited me to a cafe or anything...the parents have gone three times now to a pub for a cocktail night or something, but that's it. In this town, there's a beautiful castle and they have never said "hey, let's go and check the castle out". I'm used that in my home people were always around, friends, guests, something was always going on. Of course all of us in the house had time to collect our thoughts and be in quiet...but here is no privacy...feels like every move I do here, may be the biggest mistae for the family. They can't let go of things...The hostfather literally told me "it's your fault, it's hard for you but it's hard for our family, too" Yes, thank you for reminding me! They are locals, they now how things go around here....I am alone in a forgein countrey and then they rebuke over and over again. I am so done with this town, with all of it! Ok, the town here is nice, but I'd be so much happier if I'd live in Hamburg. Everytime I want to go there I have to pay 6€...which is not a lot, but if you want to go there once a week then hmmmmm....especially when you have this tiny salary like me.
It's my own mistake, that I did this decision so fast. But really, this is the biggest life lesson...
Overall, I am happy over those friends and acquaintances who are in good hostfamilies, not like me, stuck here with those nuts.
If someone knows how to make the time go faster or has any advice to give me, I'm waiting!
No comments:
Post a Comment