Oeh, ma sattusin lugema ühte oma vana päevikku aastast 2010...üks sissekanne siis, mis mind muigama ajas...
12.juuli 2010
Ho ho ho, Lelle oli superäge (jutt käib siis Lelle Alternatiivist, suvaline vabaõhu festival, kus ma olin teist aastat). Enda arust ei maganud ma tundigi aga ma olevat kuskil telgi taga tunnikese maganud ja enne rongi ka pool tunnikest. Päeva nali nr1 (see juhtus Tallinnas, kui me tegime aega parajaks enne rongi) : Kaks neegrit tulid minu ja Riti juurde Tammsaare pargis. Me parajasti einestasime, kui nad ligi astusid. Minu neeger ajas rämedalt külge ja kutsus Rootsi. Öka! Valetasin, et meie mehed ootavad. Nad tahtsid meiega Lellele kaasa tulla. Trolliga sõites läksid minu ja Riti piletid sassi, mina raisk, sain MUPOlt selle sitase paberi. Õnneks jõudsin Baltasse õigel ajal. 8-minutit enne rongi väljumist! Ma käisin Lellel selles sogases järves isegi ujumas, riietega. Nii paljud ujusid, enamus muidugi purjus. Kella kaheksani ei olnud sittagi teha. Siis lõpuks hakkasime (Riti tegelt ei joonud tilkagi) jooma!!! Käisime Riti, Müü ja Jossiga (mingid inimesed, keda ma kohtasin seal esimesel aastal ja üks neist on siiamaani mul FBs :D) poes. Vastu tulid teised Tlna inimesed ja keegi viskas Müü mingisse võõrasse aeda! :D Joss oli jumala paanikas ja tõi ta sealt ära. Müü kaks särki olid jumala ribadeks. Ega ta ise midagi aru küll ei saanud. Joss ei viitsinud lõpuni poodi tulla. Tlna rahva viin oli mu kotis ja kui ma lõpuks ütlesin, et see on minu käes siis oh, seda õnne :D Miku kallistas ja tantsis. Õhtust mäletan ma ikka kõike aga hommikul olevat Riti mind üles üritanud peksta ja ma olevat heina ning puujuurt maast üles kiskunud. Kuulsin seda juttu eile, kui me Tõmisega Pagukale sõitsime. Nägin ülepika aja Joannat ja Jaana, kes oli reisilt tagasi tulnud. Ma veeretasin ennast maas, kui Riti rääkis, et ma üritasin heina seest oma plaastrit leida. :D Mingi viie aeg hommikul hakkas Jack pudeleid korjama, ma lõin ka kaasa. Saime umbes 100krooni eest tasuta õltsi. 20 tühja purki = uus õll + ma leidsin täis purke ka. Oeh, Lelle on lihtsalt fantast. Ida inimesed oli ka seal. Hommikul tuleb Martin V., hädaldab, et tal esinemine, a häält pole (ma pole kindel kellest ma siin kohal nüüd kirjutasin, aiman, aga pole kindel :D) Käe surumist tegime ka. Sain tasuta õlle. Jänes, Müü, Joss ja Riti hüppasid selga (kellele???) Müü kukkus kõik neli korda, jänes ka. Jossi ja Ritiga ma isegi nats jooksin (vot, ei saa aru, mis toimus :D) /.../
Lõpus kirjutasin, et sõitsin bussiga Saaremaale jne. mingi muu mula. Aga jah, tatikana oli mul ikka kirevam elu, kui praegu. Ma tahtsingi igast üritustel koguaeg käia, et inimesi näha, suhelda, suhelda, suhelda! 17-18aastaselt, ma tundsin, et ma ei viitsi ja ma ei taha ringi rännata. Ja nüüd ma lihtsalt tunnen, et ma olen üldse oma elust mitu kuud raisku lasknud...aga siiski. Hiljem jälle mõtlen, et näed, milline kogemus ja elamus....vähemalt saan öelda, et ma olen välismaal elanud ja kaenud, kuidas siin asjad on :)
Mõtlesin, et ütlen lohutuseks, et..
ReplyDeleteEverything happens for a reason - ära kurvasta, et oled mitu kuud oma elust raisku lasknud, sest järelikult oli sul seda kogemust vaja. Jõuad paremasse paika, unustad kogu loo ja kui see kord kogemata sulle meenub, siis tõenäoliselt saad juba aru, milleks see hea ja vajalik oli.
Pealegi sinu blogi jälgides on mulle silma jäänud, et juba praegu oskad ju tänu sellele ajale oma pere/kodu paremini hinnata!
On tüdrukuid, kellel läheb hullemini (kuigi ma sinu loo detaile ei tea). Eelmisel nädalal tuli üks Hispaaniast pärit au-pair minu linnas oma host-family juurest ära, sest magas põrandal madratsil, tal ei olnud vabu päevi, kodus ei olnud lastelegi piisavalt süüa (rääkimata temale) ja tema host-ema üritas talle kallale minna.
Seega pea püsti ja EDASI UUTE SEIKLUSTE POOLE! :)
Parimat soovides,
R
Tänks nii armsa kommentaari eest.
DeleteNing jah, ma tean, et kui ma koju saan, siis kivi kukub südamelt...mul on maailma parim ema ja sõbranna, kes on mullle mega eeskujuks ja annavad mulle motivatsiooni. Ja on mulle toeks. Lihtsalt jube raske on siin neid minuteid lugeda aga ükspäev saab see läbi...:)