Vot, selline natuke sügavam postituseke

Lugesin siin ühte ja teist blogi ja kohe ei teagi...kas peaks rääkima ja ütlema, või olema hoopis vait ja hoidma endale. No, tegelikult tõsi ta on ju, et ega kõik teadma ei peagi. Võib-olla olen ma liiga emotsionaalseks siin üldse muutunud. Ise pidasin ennast üsna kõvaks mutiks, kui oli vaja kellegile koht kätte näidata, siis vait ma ei olnud. Aga nüüd, huh, ma ei hakka detailidesse laskumagi aga teate, jõuetu tunne on!!! Õnneks on mul need üksikud inimesed, kellele  iga kell  FBs (kahjuks, aga hea, et sedagi) mure kurta.

Aga eniveis, milles ma nüüd 100% veendnud olen - mul on parim pere (ikka päris, mitte see täiesti haiglaste kommete ja uskumustega saksa pere)!!!  Olukord on kergelt öeldes sitt ja tõesti absoluutselt igasugune rõõm on kadunud AGA täna sain Sandra ja õega skaibitud...huuuuuh, kohe tuju on parem ja ühte laulu kuulates avastasin, et ma muigasin! Mõte sellest, et varsti ongi kõik korras ja saab kasutada neid toredaid väljendeid, mida ma nii väga igatsen ja millest see pere siin ilmselt ka miljoni aasta jooksul aru ei saaks. (pean silmas oma lemmikuid  "peace, nigga", "hõõõ gayyy", "troll" ja siis veel tosin igasuguseid muid väljamõledud hüüdnimesid ja slänge). Mõtetes olen ma juba kodus, koertega ja õega ringi lollitamas. Mul on nii vedanud, et mul on selline tšill pere, kes taipab nalja ja parim sõbrannaga nagu ta mul on :D Me skaibime ehk kord nädalas aga lihtsalt siis saab südamesse kogunud mure ja valu ühe portsuga ära rääkida. Ja hea on, et ei pea nullist hakkama seletama, et miks ikka nii ja naa on, vaid ta teab kõike alates nullist. 

Võib-olla on see mul mingisugune hetke säde, et "oh! nüüd minust saab nii palju parem inimene" aga kurat...ma söön oma sokid ära, kui ma hakkan jälle sellist jurri läbi elama nagu varem. 

Ja vot, ei viitsi inglise keelde tõlkida ka.


Ja üks täiega tutikas sõbrakas meist. 9.klassi algus ehk siis lausa 4aastat tagasi. Huuuh!!! Ja ma näen jah super-fab välja on kriips-peenikeste kulmude ja siniste juustega :D

kisses