Viimase kahe nadala jooksul olen suutnud koikvoimalike haigusi endale kulge puuda. Kui ma vaevlesin silmapoletiku (tegelikult siiani), koha ja nohu kaes, siis eile oosel ma ei saanud uldse magada, sest ajas iiveldama. Hinge hinna eest ei tahtnud ma oksendama minna, seeparast pusisin terve oo hirmust uleval. Kell seitse hommikul andsin alla.

Tana kaisime maal mamma sunnipaeva pidamas ja peale soomist tundsin, et hakkas jalle iiveldama. Pikutasin veidi ja enesetunne paranes, kuid...all piirkonnas oli ebamugavus. Kui Rakverre ema juurde joudsin, sain aru - mul on tekkimas poiepoletik. MU LEMMIK! 😒

Homme loodan, et saan enne Tallinna minekut perearstil kaidud, sest see on lausa absurdne. 

Ja ma olen neli paeva tootamisest eemal olnud, loodetavasti nadalavahetusel inimesed kovasti pidutsevad, siis on rohkelt tood 😊

Eelmine laupaev, muide, varastati minult 35€. Ja seda tegi mingi 13-14 aastane tatikas. Vahetult enne seda olin onneks enamus raha pannud kaetoe sisse. Eelmisel paeval soidutasin Jaanat ja ta veel kommenteeris, et kas ma nii raha hoiangi ja kas ma ei karda, et keegi ara votab. Vot.

Sonadel ja motetel on ikka vaga tugev joud. Ma ei julge isegi moelda voi soovida kellegile halba, sest kartus, et see ringiga tagasi tuleb, on liiga suur.

Jah, moelda, alles oli aprill siin blogis. Nuud on juba september. Ja ma vabandan, et tapitahed puuduvad. Ma olen sulearvuti kasutamisest pohimotteliselt nuud loobunud, hetkel kirjutan sedagi tahvlist. Hetkel veel kaalutlen, kas loobuda oma lapakast voi mitte, sest see lihtsalt seisab. Praegu sellel polegi mingisugust kasutust ega eesmarki, voi noh, see on lihtsalt storage mu fotodele.

Aga. Viimati kirjutasin, et "Rakveres on nii igav". Nuud olen siis onnelik pealinna elanik olnud neli kuud. Tallinn on minu arust uks piinatud hingede linn. Mina vahemalt olen kull uks neist. Uhest otsast mulle meeldib mu taksojuhi too, mida ma siin teen ja ka see, et mu tutvusringkond on laienenud ja ma olen oma sopradele lahemal. Tallinnas on nii palju voimalusi enda arendamiseks, karjaari tegemiseks, uute inimestega tutvuda...ent samas kogu see larm ja kisa ja liiklus ja koik ajab hauda.

Kui ma nuud Rakveres olen kainud, siis mul tekibki tunne, et olen maakohas. Ei taha kolada nagu suure linna tibi, aga nii on. Imelikult vaikne on seal lausa. Iseenesest rahustav, aga voib oelda, et juba pean seda harjumatuks.

Mis puudutab mu tood, siis voin oelda, et see on siiani parim tooalane valik. Ma utlen endale ja teistele, et olen onnelik seda tehes. Kuid praegu kirja seda pannes - kas ikka olen? Ei teagi tapselt. Onnetu ma igastahes pole. Ning mis koige parem...ma ei pea kellaajaliselt alustama ega lopetama. See on megasuur pluss. Kuna ma tootan oositi, siis uldiselt lahen ma viie-kuue aeg hommikul magama ja arkan juba(!) peale kahteist.  Ma ei tea, miks ma nii vara arkan, sest ideaalis ma tahaks ikka korralikult kaheksa tundi und tais saada. Ju keha tunneb, et on aeg...

Vahepeal oli blogi lukus ka. Kuidagi...tundsin, et nii oleks oige. Aga siin ma siis jalle olen. Vahel on ikka isu midagi kirja panna. Tegelikult suvi oli vinge. Ja uldse 2017 on igatepidi huvitavam ja seiklusrikkam olnud, kui 2016. 

Hetkel on mul selline tore haigus kallal, et hommikuti on silmad rahmased ja kokku kleepunud :) Hasti monus.  Chillin veitsa kodus veel ja satingi mone aja parast rooli. Peab hambad ristis tood tegema, sest oktoobris tahaks hirmsast Saksamaale minna. Aasta pole korda lainud, kui pole korra Saksas kainud.

xoxo