Minust ei saa kunagi poliitiselt korrektset kodanikku, kes kirjutab korralikult oma isiklikku blogisse, kellel on kõik rahaasjad korras, kes on emotsionaalselt terve jnejnejne. Aga ma tunnen, et elan elu täiel rinnal ja aasta 2020 osas olen nii positiviiselt meelestatud. Nii palju, kui mul on tüdrukud küüntes käinud, paljud ütlevad, et neil on nii hästi praegu. Ja minul on ka! 

Ma nii kaua arvasin, et normaalne on olla tugev ja kannatlik meeste kõrval, kes mind ei hinnanud, kes tegid mis tahtsid, mind kurvastasid ja ei hoolinud minuga kuskil koos käimisest. Mulle öeldi ka, et sa ei väärtusta ennast. A mida mul väärtustada oli enda puhul? Ma olin nii kindel, et nii ongi okei. Nüüd tean, et ei ole. Kui hea on, kui küsitakse "kuidas su päev läks" või kasvõi jutu sees moka otsast öeldakse "jõudsin koju".

Aasta lõpus käisin läbi ühe kaitseväelasega, kellega alguses justkui oli kõik tore, kuid päris ruttu muutus kõik imelikuks. Inimene tõmbas nii lukku ära, kord nädalas või kahe jooksul korra rääkisime, käis mul külas. Ja siis jälle kadus. Igakord, kui arvasin, et okei, et nüüd vist on kõik jälle enam-vähem, muutus ta imelikuks. Kui kord ütlesin, et anna teada, kui jõuad koju, siis mitte ühtegi piuksu mulle ei öeldud. Mitte, et ma tahaks ilgelt kontrollida, aga ikka tore teada, kui inimene, kellest mingil määral hoolid, annab sulle teada, et on elust ja tervet kodus. Ja kui julgesin öelda midagi selle kohta, siis vastuseks, et "meil ei ole üksteise ees kohustusi". No, ma ei tea, kui kaks inimest ikkagi meeldivad üksteisele, siis tulevad sellised asjad loomulikult. Peale seda, kui kantseldasin enne jõule teda purjus peaga, ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on kopp ees temast. Kõigil tuleb aeg-ajalt ette momente, kus juuakse üle ja kõik emotsioonid keevad üle pea. Küll ta tahtis sõidu pealt autost välja hüpata, küll ta saatis mind putsi, avaldas armastust ja lõpuks veel nuttis ka mu jopesse. Ja peale seda läks kõik jälle nii nagu enne. Enne emotsioone ei näita, kui on purupekki end joonud...kuigi korduvalt andsin märku, et olen tema jaoks olemas. Hea, et lõpuks leidsin endas tugevuse ta sinna kaugesse tumedasse aukku saata.

Kokkuvõttes ei ole mõtet end panna põlema kellegi pärast, kes ei hinda sinu eksistensi. Istugu üksi oma depressiooniga edasi ja oma parima sõbraga, kes on maailma suurim jobu tema juttude järgi. 

Kui kaks aasta algusest on minu ellu M'id tulnud ja mulle nii palju haiget teinud, siis olnud sügisel ütlesin endale, see aasta ei lähe nii (kuigi kolm on kohtuseadus). Ja ma ütlesin ka endale, et enam ma ei sebi ega lähe kokku mingi pooliku vennaga, kellega ma ei näe kooselu. Pole lihtsalt mõtet enam, kaks aastat Tallinnas on nii juba möödunud. Nüüd tasa ja targu, näpud ristis loodan vaid parimale. Kusagil on kõigile kuskil keegi.

Ma võtsin pikendused ära. Ja päris hea on oma juustega, võiksid pikemad olla. Muidu iseenesest materjali on.

Olen rõõmu leidnud taas oma taimedega majandamisest, ootan juba Saaremaale minekut, et saaksin ka õmblusmasina tagasi tuua linna. 

Eile oli aasta esimene halb päev. 

Aastavahetus oli imetore, veetsin selle salongis, kus Kadi töötab. Sain seal tuttavaks ta parima sõbrannaga, kellega ma saan ka nüüd väga hästi läbi.

Olnud nädalast siis. Esmaspäev/teisipäev möödus nagu ikka tööl, kolmapäeva õhtul käisin KK'dega Ükskõik baaris open mic komöödia värgil. Päris hea oli isegi, sai ikka naerda. Mul korra olid isegi pisarad silmas. Üks esitlus oli küll kringel, inimesed ei viitsinud teda kuulata, hakkasid rääkima ja telefone näppima. Aga see tõesti oli halb. 

Neljapäeval oli mul viis küüneklienti tulemas. Mul pole kunagi nii palju kliente ühele päevale pandud. Hommikul 07:30 oli esimene töö siis. Muidugi ärgates tore asi, mida ma hommikul telefonist vaatasin, oli kommentaar mu kalli õe peika poolt TikTokis küünevideo all, et "iu koledad küüned". Ilmselgelt ma kirjutasin talle ja tema õigustus oli see, et aga sa saad feimi nii...konstruktiivne kriitika on  a l a t i  oodatud, aga sellist niisama lahmimist ma ei salli. Inimesele ei jõua kohale, et ma esiteks ei taha teha lihtsalt tavalisi lühikesi, ühevärvilisi küüsi, Oleksin ju nagu iga teine tehnik. Ning teiseks, tänu sellele, et ma ei taha sellised igavaid ühevärvilisi küüsi teha, olen ma omajagu tähelepanu saanud. 

Ja siis tööl muidugi mu kõige tähtsam tööriist - puur, ei hakanud tööle. No, täitsa pekkis. Ilma selleta ei saa. Proovisin kõik stepslid läbi. Tagatoas samasugune puur samamoodi ei funkanud. Noh ja siis ma omavoliliselt võtsin töökaaslase laualt, kes ainult nädalavahetusteti käib tööl, puuri. Ja muidugi päeva lõpuks olin suutnud sinna plekid peale tekitada. Mul süda oli saapasääres. Kohe sain oma karistuse kätte selle eest, et luba küsimata võtsin kellegi teise töövahendi. Mis mul siis ikka muud üle jäi, kui tunnistada ja vabandada ning pakkuda lahendus välja. 

Kuigi kliente oli palju ja ma olin öösel vähe maganud, üldse terve nädal, olin lõpptulemustega rahul. Sama ei saa öelda aga reedeste tööde kohta 😕

Reede hommikul sai lahendus asjale nii, et maksin tal selle puuri kinni ja nüüd see on minu oma. Mu katkisel puuril õnneks veel garantii kehtis, viisin selle Tradehouse'i. Arvati, et lihtsalt vajab puhastust. Igaljuhul on nüüd mul kaks puuri ja las ollagi, just selliste olukordade jaoks. Poole päeva pealt vaatan, et ema saatis väga suure summa raha mulle. Ja kohe oli tuju rikutud. 

Kui koju jõudsin tundsin, kuidas kogu see nädala raskus ja sündmused mu pea kohal kokku kukkusid, ma murdusin ja tundsin, et nii raske on. Ma olin lihtsalt nii üleväsinud.

Ja mind jäi närima see Markuse kommentaar, mind jäi närima, mis Inna ütles ja mind näris see faking raha, mis mulle saadeti. Ma ei saa enne magama minna, kui ma olen oma hinge pealt kõik ära öelnud. Ja päris haige, kuidas mõni inimene ei suuda tunnistada, et jah, vabandust. Selle asemel õigustavad ennast ja üldse ei arvesta, et inimesed on erinevad. Mis iganes. Kui ma suutsin oma ema juba elust välja lõigata just sellepärast, et koguaeg ma olingi loll, saamatu, järsk, nõme, õel, ropendasin palju, ei teinud nii nagu tema heaks arvas jnejne, koguaeg ma tundsingi ennast halvasti, sest keegi sisendas mulle seda. Just need pisikesed õelad kommentaarid panid mind ka õelutsema. See oli minu kaitserefleks. Ja mul ei lähe kunagi meelest need korrad, kui MINA ütlesin midagi halvasti - "õõ miks sa nii õel oled". Aga, et ise tähele panna, mis kommentaarid enda suust tulevad, ei. Tema privileeg oli mulle kõike öelda, sest ta on mu ema. Ei, aitäh. Mul ei ole vaja sellist inimest ellu. Korra ühel päeval ma isegi mõtlesin, et äkki...aga siis tuli Markus oma kommentaariga ja ma sain aru, et fui, kui sarnased need inimesed on. Ja need olid need inimesed kellega ma tahtsin kõige rohkem koos aega veeta, kuid kes ei leidnud kunagi mulle aega. Ju ma olen siis nüüdseks piisavalt tugevaks saanud ja otsuste tegemises kindlaks. 

Täna see-eest oli imetore päev...sõitsin KK'dega Laulasmaale, kust ma sain kolm gigantset taime. Käisime läbi ka Bauhofis, viisime Kadri taara ära ja siis tulin koju majandama. Nii uneks tuli peale lõunusööki. Ma läksin öösel äkki kahest või miskit magama ja äratus oli juba 09:30. Tegin väikse tuduka ja nüüd õhtul potitasin taimi, istutasin ning tõstsin neid ümber. Mul need paharettidest kassid nii mõnegi on ära hekseldanud.

Nii mõnus ilm oli täna, väike miinuskraad, päike paistis. Väljaspool linna olid puud ja maa härmas. Selline winter feeling ikka tekkis. Tagasi sõites DJ Kadi lasi jumala mõnusat rahustavat muusikat, mis sobis ideaalselt.

Ja nad aitasid mul kõik taimed tuua üles korterisse. Üksinda oleksin saanud ka ilmselt hakkama, aga ma oleks pidanud siis kolm korda üles-alla liftiga sõitma. Ausalt öeldes, ega ma ei teagi kedagi teist, kes oleks vähem kui 12h etteteatamisega olnud, et jaaa, davai, lähme käime Laulasmaal.