EI, EI ja VEELKORD EI! + Maaelufestival 2016

Laupäeva hommikul käisime terve perega Sõmerul Maaelufestivalil. Üritus algas rongkäiguga - pillimehed, hobused ja traktorid. Platsil olid erinevad putkad püsti pandud, kes müüs taimi, kes toitu, kes käsitööd, kes loomi.

Oli püsti pandud aedik, kus sees olid pardid, lambad, kanad, jänesed, kitsed, poni, vasikas ja igasugused muud koduloomad. Kõik olid vabalt lahti ja said omavahel läbi. Aedikusse sissepääs maksis üks euro. Õega lunisime emalt kaks eurot, et saaksime ka loomi käppima minna :D Me ei olnud väga huvitatud müügil olevate asjade uurimisest.

Kõik oli tore, sain pilte teha ja loomadega olla. Aga need LAPSED seal aedikus!!! Mõned olid nii kasvatamatud ja sõnakuulmatud, et paha hakkas! Üks poiss võttis jänesel kõrvadest kinni ja tiris teda. Mul kohe vererõhk tõusis :D Ma tean, et nii neid püütaksegi kinni, aga see tatikas ei oskanud teda korralikult hoida. Ma käratasin talle, et mida sa teed?! Siis oli kohkunud näoga ja lasi looma lahti. Osa lapsi olid nii geniaalsed, et ajasid loomi taga. No, muidugi jookseb kana sul eest ära ju...mai või...üks plika ei saanud jänest kätte, muudkui ajas ja ajas taga. Ütlesin talle mitu korda, et ära aja taga. Aga see oli täiesti umbvenelane koos enda isaga, need ei saanud arugi, et ma neid kõnetasin, korduvalt. 

Loomadest oli kahju ka...vasikal oli mitu saiaviilu ette visatud ja lapsed veel surusid põhimõtteliselt suhu talle seda...Mõni loom muidugi nautis, et neid näperdati...aga lapsed olid nii lärmakad ja jooksid pidevalt ringi. Mõni oli nagu hull, ühele poole, teisele poole, näppis üht-teist ja kolmandat. Ainult, et saaks korra käe külge panna.

Aedikus oli ka üks naine, kes siis hoidis silma peal, et kord oleks majas. Ta ütles meile, et see kits on selfie-kits. Ta oli tõeline sõps. Pärast ma istusin ta juures ja sügasin teda, tal vajus silma kohe looja selle peale :D Ma muidugi kartsin kitsesid kõige rohkem nende sarvede pärast, äkki virutavad.

Lõpuks ma tundsin, et mul on neist tatikatest kopp nii ees. Ausõna, ei taha beebide ja laste ümbruses olla ka mitte. Ükskõik, kui palju ma ka ei tahaks nendega läbi saada, ma ei suuda. Minu arust pole neis mitte midagi nunnut või armsat. Ainult karjuvad, vinguvad, lõhuvad midagi ja ei kuula sõna. Vähemalt enamik tunduvad sellised. Lapse saamise isu lükkus vähemalt veel viis aastat edasi :D

Iga ema jaoks on tema laps suurim ingel, aga mulle kui kõrvalseisjal hakkab lihtsalt veri pulbitsema, kui ma nende läheduses olen. Ma isegi ei taha mõelda, et mul oleks laps, kes karjuks kõrva ääres päevast päeva :D

Kogu postituse point oligi siis see, et festival oli mõnus, aga lapsed sakkisid.  Seega ei, ei ja veelkord ei lastele.

Miks musticas nii harva postitab

Õhtuti tulevad alati head mõtted. Laused moodustuvad iseenesest ja kõlavad nii hästi. Ja siis kui ma teen bloggeri lahti on kõik peast pühitud. 

Ükskord vajutasin "avalda" ja mõtlesin, et kellele ma kirjutan? Keda huvitab mida ma teen, meisterdan või kus ma käinud olen. Täielik nagu kriis tuli peale. Tihti tegelikult mõtlen. Et miks ma seda blogijada üldse ajan?

Tahaksin lihtsalt leida endale mingi hobi, mille kallal ma nokitseksin, mõtlemata, et "mis jaoks ma seda teen". 

Üks põhjustest vähene postitamine tulenebki sellest, et ma mõtlen: "no, keda huvitab". Mul on küll millest kirjutada...Teine põhjus on see, et kui mul on vaba päev, siis ma üritan vältida arvutis ja telefonis surfamist. Võimalikult palju tahan käia, teha, olla, nautida suve. Kui mul peas toksib koguaeg, et peaks kirjutama, siis ma ei saa päeva nautida. 

Eile olime Sandraga koos ja ütlesin, et varsti on suvi läbi ning talv jälle käes. Tegelikult nii ei tohi mõelda ikkagi. Igast päevast tuleb võtta, mida võtta annab. Kardan, et puhkus, mis mul peagi algab on silmapilgutusega läbi. Juuni alguses on minek Saaremaale ja loodan, et saan siis mõnuga seda aega nautida, sest peale seda läheb hullumaja tööl lahti (jaanipäeva pidustused, jee!).

Aga vähe lõbusamatel nootidel - täna sain peale kuut töölt vabaks, esimeseks ja viimaseks korraks see ka vast jääb. Sain teada, et 24. juuni on kõikidele töötajatele vabaks antud (25. on laupäev ja see on nagunii vaba kõigil). Seega tore, saab jaanide ajal ikka kuskile sõita ka.

Juuksed aprill vs. mai

Mida olen teinud selleks, et parandada juuste olukorda?

• Ostsin vene šampooni ja palsami ning sõbranna poolt kiidetud Rich'i juukseõli 
• Kasutasin Placent Activi ampulle
• Ei pese juuksed nii tihti, kui varem
• Fööni ja sirgendajat kasutan ainult siis, kui on peole minek või löön end ürituse jaoks üles
• Mingi aeg kasutasin ka kookosrasva maskina, aga siis sai see otsa ja pole uut ka ostnud :D
• Endiselt pole enda juukseid värvinud (Tanel juba pärib, millal ma juukseid värvima lähen, sest "päris kohutav on")

Šampoon on ülimagusa mesise lõhnaga ja see maksis Magaziinis vaid 1,40€, Palsam on SLS, parabeenide ja sulfaadi vaba. Pudel on üpriski suur, 550ml ja selle hind oli samas poes 2,30€ Viimasel mingit tugevat lõhna polegi.

Pikkust pole põhimõtteliselt juurde kasvanudki, ometigi kasutasin Placent Activi ampulle. Aga jah, tean, et ühes kuurist ei piisa. Lükkan muudkui nende ostmist edasi...

Vanasti pesin ma juukseid ülepäeviti, vahel isegi igapäev. Tööl käies on mul mütsike peas ja keegi ei näe, mis mul seal all toimub. Näiteks täna Sandraga arutades imestasime, et ma olin vahepeal kaks kords dušši all käinud, aga polnud juukseid pesnud. Mul oli korralik rasu peas täna hommikul, kui pessu läksin :D Fööni ja sirksi kasutan tõesti siis, kui teen meiki ja on välja minek. Nädalas ehk kord-kaks.

Peale pesu ja otste õlitamist on tunda, et juukseotsad on siledad ning pehmed. Kui enne ma öösel hoidsin krunni peas, siis hommikul oli jõhker kahupesa otstes. Nüüd pole midagi hullu.

Üritan pildistada oma juuste kasvu ka, all siis aprill vs. mai.

Nüüd peaks otsima hakkama, kes teeks korralikult ja sujuva üleminekuga balayage'i Rakveres. Aga kuna ma ei ole juuksuris mitte kunagi juukseid värvimas käinud ja ausalt öeldes, ei mäleta millal ma üldse viimati juuksuris käisin, siis ei oska kellegi juurde pöörduda.

Pargi pardid

Hommikul käisime vanadekodu pargis. Olin pikemat aega tahtnud pildistada voolvata vett bulbiga. Kahjuks läks nii, et õues oli kohati päikseline ja üldse liiga ere. Sättisin küll kõik seaded võimalikult tumeda peale, aga pilt jäi koguaeg liiga ülesäritatud. Ühesõnaga loobusin ja pildistasin hoopis võililli ning parte.

Alumine pilt on kogu seeriast parim, endale õudsalt meeldib.

PINGELANGUS

Kolmapäeval oli viimane tähtis päev koolis. Pidime kaitsma klassiõdedega enda kursusetöid komisjoni ees. Ja kas musticas oli kirjutanud peale vahehindamist RIDAGI enda töösse?! EI! Ja kas musticas mõtles, et peaks. Jah, mõtles, aga tegi seda alles kümme tundi ENNE tähtaega.

Küsisin töölt ära kella kümneks ja pool 11 olin kodus. Asusin kodus kohe kirjutama. Kella kaheni öösel pingutasin. Ma olin nii väsinud ja pea oli täiesti sassis otsas. Ma ei tea mitu korda ma iseendaga vaidlesin, et ei ma ei suuda, ei ma teen ära ja lähen kohale, ei ma ikka lähen magama, ei ma pean selle ikka ära kirjutama. Tavaliselt olen ma südamerahuga koolitööd tegemata jätnud ja magama läinud, aga tol öösel ma ei suutnud. Eriti seepärast, sest see oli meie kursusel esimene ÕIGE kaitsmine. Komisjoni ees ja slaididega ning puha. 

Kell kaks öösel läksin magama, sest nii paha oli olla juba. Ärkasin hommikul pool kuus, saatsin Taneli tööle ja hakkasin edasi kirjutama. Pool üheksa pidin koolis olema ja enne seda käisin ema juures printimas ning tööd kolmes eksemplaris kiirköitjate vahele panemas.

Kui kaitsmine pihta hakkas ja klassiõed oma töid esitlesid, siis pinge nagu langes...nägu õhetas ja pea valutas aga hirm ja pabin oli vähemaks läinud. Komisjon muidugi grillis ikka mõnuga esitlejaid. Mind ka, aga kui see läbi sai, siis ma tundsin, et läbi ma ei kuku. Ja ei kukunudki.

Poolteist tundi hiljem oli personalipraksi kaitsmine, ehk igaüks pidi rääkima ühe meeldejääva sündmuse, mis praktika ajal juhtus ja kõik :D 

Nüüd ongi kooliaasta LÄBI! Üks aasta veel ja siis on ongi kõrgharidus käes. 

Töökoha vahetamisest ja töötasust

Eile käisin kell 11 JELD-WEN-is veel viimaseid praktikaga seonduvaid asju ajamas ja kell 12 töövestlusel. Teisipäeval andsin lahkummisavalduse sisse. Et jah. Ega mul kindlat töökohta valmis ei ole vaadatud aga kuna jaanid on tulemas, siis läheb jälle hullumaja lahti meie kulinaariatsehhis, seega põgenen enne seda. Ma lihtsalt leian, et selle pisikese palga eest ei ole mõtet ennast lolliks rabada...Ja noh, ega siin Lääne-Virumaal pole eriti millegi vahel valida ka. 

Ema ütles, et Virumaa Teatajas oli artikkel, et jube suur mure on Lääne-Virumaal, et töötajate puudus on. No hallooo, arvestades, mis palka makstakse, siis ei tahagi keegi tööle tulla. Kui julged küsida 600 € neto, siis öeldakse sulle goodbye, sest küsid liiga palju, mis siis, et oled kõrgharidusega, eks ole. See on lihtsalt naeruväärne, mis töötasud meil siin on. Olen ju ka Tallinna poole vaadanud, seal on suhteliselt sama nutune seis. Ma ei kujuta ette, need inimesed, kes töötavadki kuskil Rimis ja saavad palka 650 € bruto - maksud - üür - kommunaalid - toit ja esmatarbekaubad. Kuidas need inimesed üldse ära elavad?! 

Jumal tänatud, et Taneli vanaema pärandas meile korteri, ma ei kujuta ette, et me peaks iga kuu 200 € maksma põhimõtteliselt tühja raha. Naeruväärne on ka see, et paganama ühe toalise kuu üür on Rakveres juba 180 € !!! Nalja teete?!

Ma ei tea, kuidas noor inimene endale saab muretseda auto, kodu ja vajaliku mööbli ning tehnika, kui tal ei ole näiteks toetavat elukaaslast või pere. Suhteliselt võimatu. Tundub, et elu ongi üks võlas elamine. Kui sa just pole maksupettur, narkoärikas või mingi geeniusest business man.

Aga vähe lõbusamatel teemadel. Eile istusin ema juures hoovis vast üle kahe tunni ja sain korraliku randi endale. Täna ma käisin seal koos Baby Bennyga ja lasin tal natuke värsket õhku hingata. Betty ei lahkunud puuri juurest mitte sekundikski ka mitte. Hoidsin Bennyt ka lahtiselt süles ja panin ta korra murule, muidugi pani ta plehku. Sellest poleks midagi olnud, lihtsalt kolm koera järsku leidsid, et oleks tore teda taga ajada. Midagi hullu ei juhtunud, kõik jäid terveks ja pärast nosis ta mõnuga mu süles muru.

Läbi raskuste sain ma Benjaminist pildi, kus ta haigutab! Jesssss.