Meie Saksamaa reisi osa 3: Kölner Zoo

Teise nädala esmaspäeval läksime neljakesi Kölni loomaaeda. Sõitsime rongiga sinna Andernachist umbes tunnikese ja ostsime grupipileti, millega saime nii palju päeva jooksul ringi sõita, kui tahtsime. Võisime kasutada ka linna ühistransporti. Kölni loomaia täispilet oli 17,50€ aga mulle, õpilsele oli 12€.

Loomaed oli kõvasti suurem, kui Tallinna oma. Käisime kõik puurid ja toad ja majad läbi. Kokku olime seal kolm tundi ja pidevalt jalutasime. Nägin loomi, keda muidu olin elus ainult telekast näinud :D Loomadel olid suuremad puurid ja mõndadel olid ainult pisikesed madalad aedikud, mind ajas imestama, kuidas nad ära ei põgene. Näiteks kohe loomaia alguses olid kaamelid ja neil oli reaalselt põlveni aed :D

Loomaaias olid nagu ikka tavalised aedikud, lisaks elevandipark, vihmametsa, ahvide ja akvaariumi maja, kus samuti oli ka terraariuum ja insektaarium, paaviani saar ning hippodrom, 

Paljud huvitavad loomad olid siiski kahjuks peidus või väga kaugel, näiteks tiiger ja leopard, väga vähe sai neid näha. 

Mis seal ikka, näitan teile siis pilte. Sorteerides neid avastasin kurbusega, et ma ei olnudki üldse palju pilte teinud. Kuna mul on 18-55mm objektiiv, siis loomad, kes teises puuri otsas olid, jäid nagu pisikesed täpid. Aga õnneks ma natukene filmisin ka.

Aga teatud inimeste käitumine loomaaias ajas sita keema ikka küll. Vanemad lasevad enda tatikatel klopsida klaasidele, et looma tähelepanu äratada. Newsflash, loomi ei koti see, lihtsalt häirib. Üleüldse ma vihkan inimesi (eriti täiskasvanuid), kes kuskil loomapoes või kus iganes häälitsevad nagu lollid või klopsivad puurile. No, mida sa loodad? Et see loom hakkab nüüd sul kukerpalle ja hundirattaid viskama? You just look stupid...

Flamingoood!!! Neist olin ma väga vaimustuses. Meenus kohe Alice Imedemaal :D

Esimest korda elu nägin sipelgaõgijat ja kaelkirjakuid. Alumine pilt on juhuslikult hästi välja tulnud, vaadates maali seinal ja kaelkirjaku asetust :D

 Üleval üliäge kuju, mida tahaks endalegi koju ja all ülicreepy musta verd nuttev kuju :D

Dark Web #1

Dark Web (enim öeldakse selle kohta Deep Web, kuid samuti ka Invisible Web, Hidden Web, Dark Net, Deep Net) on osa Internetist, mida ei ole võimalik otsida otsingumootoritega nagu Google, Yahoo, Bing jne. Deep Web on mitmeid sadu kordi suurem, kui see veeb, mida me igapäevaselt kasutame. Et pääseda Dark Web'i leiab palju õpetusi Google'st ja ma ise veel päris täpselt ei tea, kuidas sinna pääseda, kuid kavatsen selle endale selgeks teha. 

Selles Interneti osas on absoluutselt kõike - näiteks müüakse seal relvi, narkootikume, võltsitud passe, ID-kaarte, juhilube ja võimalik on palgata isegi mõrtsukas. Seal leidub palju foorumeid kõikidele haiglastele inimestele - kannibalidele, nekrofiilidele, pedofiilidele, mõrtsukatele, vägistajatele jne. Leidub õpetusi, kuidas kellegilt raha välja petta või kedagi röövida. Samuti on seal igasuguseid lugusid ja dokumente tulnukatest, FBI ja CIA salajastest tegemistest. Ühesõnaga seal on kõike ja kunagi ei tea, millisele rõvedusele sa peale sattuda võid. Dark Web'i valuutaks on jälitamatu Bitcoin (1 Bitcoin = 201,1€).

Minu esimene kokkupuude Dark Web'iga (hm, huvitav, kuidas see eesti keele tõlgituna oleks?) oli aasta alguses, kui ma läksin Tallinnasse külla Riti ja Tõnise juurde. Tõnis oli endale vajalikud programmid arvutisse tõmbanud, et sinna pääseda. Ta näitas mulle lihtsalt paari asja, ma isegi ei mäleta enam mida ja ega ma midagi eriti aru ei saanudki. 

Hiljuti olen hakanud kuulama YouTube'is õuduslugusid. Mingi aeg need muutusid minu jaoks ikka liiga õudsaks ja õhtul oli raske magama jääda. Kord klikkisin ma "5 Scary Deep Web stories" ja mulle meeldis selline asi kõvasti rohkem. See ei olnud õudne vaid huvitav. Ja nii ma neid kuulama hakkasin. Sealt edasi hakkasin ma vaatama ühte YouTuberit, kes käibki seal ringi, loeb ja räägib, mis seal on. 

Ise ma ei ole veel julgust kokku võtnud, et sinna minna. One day, tho...

Viimastest tegemistest ja bussijamast

Mu kaamera on hetkel garantiis, sest mälukaardi pesa ei teinud pisikest klõpsakat ära ja kaart ei kinnitunud masinasse. Oh well, saavad olema rasked nädalad ilma selleta :'(

Eelmiel nädalavahetusel oli punklaulupidu, kuhu ma ei läinud. Hoopis hoidsin ühe naise pisikest amstaffi plikat, senikaua kuni ta peol oli. Taskuraha sain ka veel selle eest. Väga huvitav ja omapärane kogemus oli. Olen isegi mõelnud, et tahaks ju väikest sõpra, kuid peale koerahoidmist mõistsin, et ma ei suudaks päevad läbi väikese jõnglasega tegeleda :D Ja ega teda ei tohi sekundikski silmast lasta, kes teab, millega ta nurga taga hakkama saab. Instasse panin ühe video ja pildi ka temast. Kutsikas ise oli muidug imearmas, teda oli nii põnev jälgida, kuidas ta oma toimetusi tegi ja mänguasjadega mängis. Ja oi, kui tervad kikud tal olid :D Pikutasin kõhuli maas ta juures, ronis mulle selga, tiris mu krunni lahti...pissitama viies tassisin teda treppides üles alla, sest ta nii pisike veel. Siis hakkas kõrvu närima, nina...:D Vahva tegelane.

Peale seda, kui koera omanik talle järgi tuli, läksin ma squad'iga linna peale, kes olid punklaulupeolt just tulnud. Hea oli neid kõiki näha.

Esmaspäeval sõitsin Tallinnasse...ja holy crap, mis saaga ma nende bussidega läbi pidin elama. Esimest korda elus selline õudus. Nii, pidin kella ühesele bussile minema. Ootan koos teistega platvormil. Kell on juba üks läbi....bussi pole...kell on juba pool kaks, bussi ikka ei ole. Mõtlesin, et aitab, lähen seest küsima, et mis värk on. Bussikas sees oli Sarah ja Taavi. Sarah plaanis minna kella kahesele bussile. Ostsin ka sellel pileti siis. Küsisin piletimüüjalt, et kas see ühene buss jääb tulemata siis? "Ei, see tuleb-tuleb, tal häda kuskil" Um, ok siis? Passisin siis linnas pool tundi. Kella kahene buss tuleb ette - pisike GoBus. Kohad täis. Sarah juba istus, tal vedas ja sai istuma. Mina, üks noor kutt enda tüdrukuga ja üks vanamutt olime veel piletitega ja oleks pidanud istuma saama. Nali oli veel selles, et bussis oli 45 kohta aga tollele kutile oli müüdud pilet kohaga 46. Ta läks enda tüdrukuga maha. Siis hakkas kamm, et kuhu meid vanamutiga istuma panna. Bussijuht oli jumalast endast väljas, sest ta oli kõik piletitega sisse lasknud kontrollimata ja kõik istusid suvaliselt. Minu kohal istus keegi, tema kohal istus omakorda keegi...Bussijuht ütles, et ta võib mind viia aga ma pean püsti seisma. Hell, no. Läksin maha ja tagasi bussikasse sisse. Küsisin, et mis ma teen siis selle piletiga nüüd? Õnneks sain raha tagasi ja küsis kas tahan 14.45 bussile. Mul selleks ajaks sitt nii kees ja üldse oli väga-väga paha ning kurb tuju...Läksin koju ja mõtlesin kas üldse minna. Lõpuks hakkasin Tallinnasse sõitma siis 16.15 Taisto bussiga. Milles sõita oli täielik piin!!! Õhku polnud, jalgadel oli vähe ruumi, istmed olid vastikud karedad ja kraapivad. Õudne, pool päeva läks raisku kogu selle bussijama peale!

Tallinnas aga oli tore. Ööbisin Jaana juures. Kui Mustamäele jõudsin, siis selleks ajaks oli Jaana läinud trenni ja Sandra oli üksi tema juures. Panin asjad ära, käisime Maximas foodsi ostmas ja tšillisime ülejäänud õhtu. Järgmisel päeval käisime Mustamäel asuvas Uuskasutuskeskuses ja Paavli kaltsukas. Seal ma oleks isegi kauem tahtnud olla aga nad kibelesid minema :D Ma sain endale päris head kraami. Mingi aeg tahaks teha postituse oma viimastest kaltsuka saakidest. Igastahes, käisime Ülemistes sushit söömas (heaveeeen) ja Jaana viis meid bussile. Kahjuks sattusime jälle Taisto bussi peale. Tagatipuks istus meie taha naine, kes lehkas kuse järgi. Sõidu nael oli see, et veidi enne Rakveret hakkas buss mingisugust imeliku häält tegema, nagu kumm susises õhust tühjaks. Buss peatus linna ääres. Juht ütles, et sõit on läbi. Jõudsime kohale. Kõik olid täiega segaduses. Pidin Taneli meile järgi kutsuma. Enam ma Taisto bussiga ei sõida, never lihtsalt!!!

Täna ongi siis kolmapäev...kuidagi hästi imelik tühi tunne on. Selline, et kuskile peab nagu minema. Ei ole relax-mode'i...Veider. Ma loodan, et me lähme veel Saaremaale...Hakkan praegu enda joonistusi sorteerima, mis ema juurest ära tõin.

Ilmetud pappkarbid ägedateks hoiukarpideks

Mulle hullult meeldivad igasugused hoiukarbikesed aga ma kunagi ei raatsi neid osta. Olen ammu ideed veeretanud, et pappkaste kaunistada ja neis midagi hoida. Nüüd tegin siis ära, sest ostsin Saksamaalt nii nunnuka pakkepaberi ja pidin kuskil sellele kasutust leidma! Lõpptulemusena sain elutoa riiulile nii armsad karbikesed (enda arust :D).

Vaja läheb:

• pappkarpe (mina sain enda omad Säästu Marketist)
• pakkepaberit
• kääre
• liimi
• kaunistamiseks endale meeldivat pudipadi

Pappkarpidel ääred lõigata enam-vähem sirgeks. Kaetava külje jaoks lõigata välja veidi suurem tükk pakkepaberit. Seejärel pappkarbi külg liimipulgaga üleni liimiseks teha ja paber sellele asetada. Nüüd tuleks nurgad kenasti ära murda. 

Kui karbid on kenasti pakkepaberiga kaetud, võib hakata kaunistama. Nesquik'i karbile panin ma hipsteri hõngulise pildi, mis on kleebitud kartongile, ühele suuremale pappkarbile kleepisin deep quote'i peale ja teisele lihtsalt pisikese roosa lipsukese.

Soovitus, mida teha teistmoodi: karpi pööratavale paberile jätta hea varu, et kataks karpi ülevalt poolt seest nagu viimasel pildil.

Mystiline Musticas FB's.

Käime katuseid mööda...

Meie kortermajal on pööning ja hiljuti saime võtme, et sinna minna. Kuigi seal oli kolm ust, siis me saime vaid ühe ukse lahti. Meile avanes suur tühi ruum pesunööridega, ühel toa poolel olid üksikud vanad toolid. Arvan, et keegi neile enam järgi ei lähegi :D Sealt toast läks järgmine uks katusele. Ma nägin kohe võimalust seal pildistada.

Ükskord käis Tõnis külas ja ma panin ette, et lähme sinna. Tegin paar pilti ja olin räigelt pettunud, sest ei saanud midagi erakordset. Siiski midagi tahtsin blogisse panna. 

P.S. Eelviimasel pildil vedeleb surnud vares maas :D

Pilte minu närilistest

Mul on niiiiii palju pilte loomadest, kõik sorteerimata, albumitesse panemata. Enamused neist olid muidugi udused ka, sest no, ei püsi need elukad paigal :D Üks õhtu hakkasin siis neid vaatama ja sorteerima. Kuna ma pole ammu enda beebidest pilte pannud, siis teie ees on mõned parimad jäädvustused Baby Benjaminist, Baby Albertist ja Hamsust (teda on pea võimatu pildile saada, nii nobe sell on :D).

Albert ei maga kunagi maja sees. Kas selle peal või kuskil mujal puuris. Ta näeb nii naljakas välja alumisel pildil :D

Meie Saksamaa reisi osa 2: Andernachist juttu ja pilte

Teisel päeval otsustasime Taneliga linna uurima minna. Tädi võttis meid lõuna ajal peale, andis meile Andernachi kaardi ja viis vanalinna. Linn on kolm korda väiksem, kui Tallinn aga Erika juurest linna kõndida ja tagasi vässutas suht ära  (üks otsa rahulikult jalutades kuskil 40 minutit), lisaks oli sel ajal, kui me seal olime, enam-vähem 30 kraadi koguaeg.

Mida ma märkasin, mis on teistmoodi, kui Eestis.

Majad olid väga hoolitsetud. Praeguneva värviga maju oli väga vähe, peaaegu, et ei olnudki. Majad olid sein seina vastas, mõndadel oli maalapikene ka vahel. Erika ütles, et maa on neil väga kallis. Seepärast ongi kõik nii tihedalt koos. See-eest on neil majad vähemalt kolme korruselised. Kõigil on maja ees pisike murulapp, mis on siis vastavalt kas peenardega kaunistatud või on tehtud see autole parkimisplatsiks. Tänava pealt jäi mulje, et nende tagahoovid on väga tillukesed. Kui ühel õhtul jalutasime tõusvast mäest alla ja nägime hoovidesse. Tegelikult polnud need midagi nii pisikesed.

Tänavad olid puhtad. Ei näinud kordagi, et prügi uputaks üle prügikasti ääre nagu Riias. 

Koolid olid ühes linna piirkonnas. Kui meil on ikka eanm-vähem igas linna otsas üks kool, et vanemad saaksid lapsed võimalikut kodu lähedale kooli panna, siis neil oli jah, kõik põhimõtteliselt ühes kohas.

Rämedalt palav oli!

Vanalinnas oli iga nurga peal jäätisekohvik. Meie külastasime Dolomiti't kaks korda ja kõik jäätised menüüs nägid niiiii isuäratavad välja. Jäätist serveeriti kaunites pokaalides, Tanel proovis esimesel korral Spagetti Eis'i ehk jäätist, mis näeb välja nagu spagettid bolognesega (nägime seda Galileos ja ta tahtis seda nii väga proovida :D) ja mina proovisin jäätist Raffaellodega. Teisel korral võttis Tanel Banana Spliti ja mina jäätise mingite pähklite ning iirisekastmega.

Tegu siis Rheini jõega. Nii mõnus mägine maa, Eestis on ju kõik enam-vähem tasapinnaline :D

All pool tänavad, mida me pidevalt edasi-tagasi jalutasime. Nii mõnus ja teistsugune oli näha tänava lõpus künkaid puude, heina- ja põllumaadega. 

Linn iseeneset oli ikka väga kaunis. Kuid riide šopahoolikul pole seal erilist valikut poodlemiseks :D Mõned head poed seal on, kuid kõrvallinnas (tööstuslinn, ainult poed), kuhu oli keeruline bussi/rongiga saada, oli tõeline šopingu hullu unistus. Riide-, kinga-, kodu-, aia-, mööbli- ja toidupoed läksid järjest ja tundus, et need poed ei lõppegi. Me saime seal kahjuks olla ainult kolm tundi ja jõudsime käia kolmes poes. Arvan, et oleksin võinud terve päeva seal vabalt veeta :D

Aga selleks korraks kõik. Peagi kirjutan Andernach'i külamvee geisri külastusest, Kölni looamaaiast ning muidugi sellest, mida head ma endaga Eestise kaasa tõin! :D