DM'i toodete arvustus

Saksamaal on sellised ägedad drug store'id, mille sarnaseid Eestis peaaegu ei olegi. Magaziin ehk sarnaneb sellistele poodidele kõige rohkem, kuigi seal (räägin just Rakvere omast) on vähe kosmeetikat. Kui ma Saksamaal elasin, siis põhiliseks poeks, kus ma käisin šampoone, juuksevärve ja kosmeetikat ostmas, oli Rossmann aga mulle on alati meeldinud rohkem Drogerie Markt. Need on minu arust kaks põhilist ja kuulsamat drug store'i Saksamaal aga neid on muidugi veel teiste nimedega.

Olen ammu tahtnud proovida toda Beauty Blender'it aga no, ei raatsi 20€ selle eest maksta. DM'is oli müügil make-up ei ehk meigimuna 2,50€ eest :D Mõtlesin, et ostan ära selle, viimane oli ka riiulis. Noh, mina olen rahul, saan väga hästi end meigitud. Ma ei saa muidugi võrrelda seda Beuty Blenderiga, sest ma ei ole seda kunagi kasutanud. 

Esimesel pildil on isepruunistav kreem, mis maksis alla kahe euro. Sellise suure pudeli kohta väga odav hind. Olen seda paar korda kasutanud, ei kiida ega laida. Minu jaoks ei anna see piisavalt jumet aga see ei haise vähemalt rõvedalt. 

Need keskmised duššigeelid on niiiiiiiiii hea lõhnaga ja maksid kõigest 0,59€ tükk. Valikus oli veel igasuguseid erinevaid variante ja ma oleks neid veelgi juurde krabanud aga pidin mõistuse piiridesse jääma :D

Viimasena ostsin sealt poest hõbeshampooni. See maksis ka alla kahe euro aga ma pole üldse vaimustusest sellest. See on kuidagi vedela võitu võrreldes Schwarzkopfi omaga. Kui ma viimast kaua peas hoidsin, siis ta tõmbas juuksed ikka halliks, see pole nii tugeva toimeline. 

Need on mõned ostud, mis sooritasin meie reisil Saksamaal. Kindlasti kirjutan ma veel enda käigust Primark'i. Mulle on jäänud mulje, et kõigile see pood hirmsasti meeldib aga ma ausalt öeldes ehmusin kogu sellest olukorrast, mis seal valitses :D

Miks vaja?

Nii nagu blogimaastikul ikka, üks kirjutab kõneainet pakkuva postituse ja siis tuleb +10 sarnast postitust veel. Sellest, millest mina hakkan kohe kirjutama, on ka juba mitmed postitusi teinud. Kahel blogijal, Anul ja Janel, on mingi räme vihavaen üksteise vastu. Paar postitust lugesin mõlema blogist aga millest kõik algas, seda ma ei tea ja huvita ka :D Tegelikult ei tahagi nende beef'ile keskenduda, sest see on mõttetu nagunii. 

Tahtsin hoopis öelda, et mul on nii hea meel, et minu blogis käivad üldiselt head inimesed, kellele meeldib, mida ma siin näitan ja vahel harva ka kirjutan. Ma ei suudaks pidada blogi, kirjutades ülepäeviti, mis ikka maailmas valesti on ning kuidas see või teine käitub, häda siin ja häda seal. Kes kurat viitsib sellised blogisid lugeda, kus on koguaeg mingi probleem kellegiga või millegiga (et mulle siis kõrri ei karataks, räägin ma hetkel üleüldiselt mitte eelnevalt mainitud blogi pidajatest)? :D Mina igastahes mitte. Elan oma elu edasi ja teen, mis mulle meeldib. Milleks endale igapäevaselt meelde tuletada, kui paha kõik on?

Mina olen ammu loobunud blogis enda eraelust kirjutamise, mitte sellepärast, et ma hullult kardan, et keegi võib mind nüüd nurga taga maha lüüa, vaid ma ei taha sellele keskenduda siin. Eraelu ongi privaatne. Ma olen rahul hetkel enda blogiga, mis keskendub minu kreatiivsetele tegemistele. Mu blogi on mu roosa mull! :D Peace out!

Housepiration

Kui mina kord kunagi oma maja saan, siis see peab olema suur ja...roosa. Mitte selline fuksia roosa, vaid hele, natuke nagu kulunud moega. Kui ma muidu pole eriline vintage'i armastaja, siis maja peaks just välja nägema vanaaegne, millel on juba oma ajalugu (loodetavasti mitte kummitused). Ma ei taha elada modernses kasti kujulises betoonist majas.

Leidsin netist mõned pildid, milline võiks välja näha tuleviku maja. Kuigi mul ausalt öeldes ei meenu, et ma ühtegi sellises stiilis maja Eestis üldse oleks näinud.

Esimesed neli maja on muidugi väga uhked, üksinda ma ilmselt ei julgeks nii suures majas eladagi :D Aga see ülemine majake, natuke räämas, on selline millele peale vaadates hakkas mul kohe ideed jooksma, kust mida oleks vaja parandada, kuidas ja milliseks. 

Lõpetuseks üks näide, millises majas ma ei tahaks elada.

Riidekappidele uus ilme

Teate, minu jaoks on iga viimne mööbliese ilusam ja värskem, kui see on valgeks värvitud :D Seekord võtsin ette kapid enda vanas toas ema majas. Ma ei lihvinud midagi üle, panin vaid teibid äärtele ja värvisin neli korda rohekad kapiuksed üle. 

Täitsa nummikas lõpptulemus, mina olen rahul! :D

Mystiline Musticas FB's.

Heegeldatud öökull rätikute hoidmiseks

Selle tegemisel ei jälginud ma mitte mingisugust mustrit, vaid tegin kõike tunde järgi. Sellepärast mõni koht jäi natuke kahtlane ka :D Ma polnud väga ammu heegeldanud kuigi käsitöö tundides oli see mu lemmiktegevus. Kudumist see-eest vihkasin ma aga kogu südamest. Meenub, kuidas oli vaja üheks tunniks teatud suuruses lapike valmis kududa ja küll ma siis venitasin, tirisin ning triikisin seda, et nõutud sentimeetrid kokku saaksid :D

Alustasin heegeldamis projekti ema abiga, kuid enamuse pusisin lõpuks ise. Silmad ja kõrvad tegin täitsa oma suva loogika järgi :D Noh, et näeksid enam-vähem kenad välja. 

Kui kedagi huvitab ka sellise asjanduse tegemine, siis kindlasti igasuguseid õpetusi leidub trükkides Googlesse "crocheted owl laundry basket".

Mystiline Musticas FB's.

* * *

Ükekõige ma ei salllli blogisid, mille iga postitus algab "oi, unustasin, et mul blogi on", "pole ammu kirjutanud", "lõpuks võtsin end kokku". Arusaadav, et mõnikord tuleb elus hetki, kus lihtsalt ei jõuagi. Aga kui kord kuus või poole aasta tagant tulevad sellised postitused ja üsnagi sisutühjad, siis milleks? :D Ma ise tunnistan, et mul on praegu kõik nii sassis ja segane. Sellepärast ma polegi kirjutanud. Mu läpakas oli nagunii viis päeva praegu üldse kellegi teise käes. See, et ma bloginud pole, ei tähenda, et ma pole midagi teinud. Olen natukene kätt harjutanud, heegeldasin öökulli, käisin ühel esmaspäeval puuseentest paberit tegemas, maalisin kivikestele, olen oma hoiukassidel silma peal hoidnud (kasvavad tublisti teised!).

Ahsoo, ma olen praegu raskelt köhas ja nohus...reedel käisin Innaga Mjau avapeol, meil olid piletid kõik eelmüügist ja puha ostetud. Kui nelja aeg koju jalutasime, tundsin natuke, et kurk andis tunda, aga arvasin, et see on lihtsalt sellest hirmsast karjumisest, kui ma üritasin kellegiga "rääkida" ööklubis. Järgmine hommik oli pohmelline ja kurguvalune. Sama päeva õhtul, ehk siis laupäeval, läksin Elle ja ta sõbrantsiga Tivolisse, kus ma passisin kaks tundi ja vaatasin, kuidas nad sõidavad karusselidega. Tundsin, kuidas nina hakkas tilkuma ja palavik hakkas tekkima. Pühapäevaks olin ja siiani olen täiest kaputt!

Järgmised pildid on minu joonistustest. Hoiatan ette ära, et ma lihtsalt ei oska enda joonistusi ja maae õigesti pildile tabada. Siis ma veel hakkan neid töötlema arvutis ja tunnen, kuidas kõik läheb veel rohkem metsa poole :(

  

Viimane kritseldus on küll veel puudulik. Samas see meeldib mulle, et ära ei raatsi visata aga hetkel on see ikka liialt tühi...mõtlen, et äkki teha värviliseks. Midagi ma sellega veel tegema pean.

Värvilised kivikesed

Vaja läheb:

• kive
• akrüülvärve
• pintslit 
• markerit 

Mustrilisi ja igasuguste joonistustega kive nägin ma tegelikult ammu juba Pinterestis. Aga hiljuti, kui emal külas käisin nägin, et ta maalis tellimustööks pisikesi kivikesi. Tahtsin ju ka järgi ahvida :D Mõlgutasin seda mõtet päris pikalt...Asi oli kinni selle taga, et mul polnud kive ja linnast kuskilt põõsa alt kruusakaid ei tahtnud ka :D Esmaspäeval käisin ma Eipris puuseentest paberit tegemas (millest tuleb ka eraldi postitus). Tanel tuli mulle järgi ja me kahjuks hakkasime sõitma täitsa valesse suunda, otse metsa vahele. Seal seiklesime kitsastel ja peaaegu kinnikasvanud teedel üle poole tunni. Üks hetk märkasin teeääres ideaalseid kive. Sain siis need endale korjatud ja idee ellu viidud.

Pesin kivid puhtaks, värvisin meelditavte toonidega üle, lasin kuivada ning joonistasin musta markeriga lilled peale. 

Mystiline Musticas FB's.

Vabatahtlik töö Virumaa kodutute loomade varjupaigas

Vabatahtlikuks tahtsin ma minna juba tegelikult kevade alguses. Aga kuna sel ajal töötav juhataja ei olenud eriti huvitatud minu soovist ja üsna peale soovi avaldamist sain tööle politseisse. Esmaspäeval feissis surfates nägin, et varjupaigas on nüüd tööl uus naissoost juhataja. Õhtul enne magama minekut otsustasin, et kõik, nüüd aitab, homme võtan ennast kokku ja peale küünehooldust lähen isiklikult kohale varjupaika. Ja nüüd ma siis olengi vabatahtlik seal. Esimesed päevad ma olen niisama passinud, sest ma alles tutvun kõigega ja uus juhataja tahab muudatusi aga et kust ja millega alustada tuli selgeks teha. Täna tuli Viljandi loomade varjupaiga juhataja ja varjupaikade üldjuht Rakverre ning hakkasime muudatusi ellu viima!

Muidugi võtsin endale ka hoiukiisud. Mama cat ja two baby kittens. Kassid loovutati Loksalt ja kuna meil on majad kasse täis, siis pakuti mulle neid, kuna avaldasin soovi hoiukaks. Emmekiisu sai paraja šoki ja õhtul koju jõudes oli tal kohutav nohu :( Nüüd on ta kolmandat päeva voodi all, õnneks hakkas ta sööma ja on tabletid koos konserviga nahka pistnud. Enam ta nii kõvasti ei nohise, hingab normaalselt aga öösel ma kuulsin, kuidas ta aevastas päris palju. Kiisupojad on alles kolme nädalased, väga vaikselt tatsavad ringi. Ma loodan, et kui kiisapojad suuremaks kasvavad ja aktiivsemaks muutuvad, siis ka mama cat hakkab ennast vabamalt tundma. Näitan enda hoolealustest pildikesi, they are cute as hell!

No, mida nunnusid eks?! *südame silmadega smail* Ma ei tea, kas ma kujutan ette või kiisude emmel on silmadega midagi lahti? Või on see lihtsalt nohust?

Ja nüüd mõned pildid varjupaiga dogedest. Esimene pilt on mu kõige-kõige lemmikum koer. Ta on jube arglik aga temaga rääkides tal saba lehvib õnnest, samal ajal jalad värisevad hirmsat moodi. Temast saaks kõige usaldusväärsem koer ever. Ma tean, et ta on pärit Tapalt ja tema kutsikaid tõi üks naine iga aasta varjupaika. See aasta püüti ta kinni uinutades ja kuna ta on terve elu lahtiselt jooksnud, siis ta on nii segaduses, mis temaga toimub. Aga ma arvan, et kui temaga pidevalt rääkida ja suhelda, hakkab ta usaldama. Tal on kohe selline hea süda ja ta pole absoluutselt agressiivne.

Kolm järgmist koera toodi ühelt vanamehelt Koerust. Tal oli neid 12, nüüdseks on varjupaika tervest kambast alles viis.  Kõik on sellised pisikesed sabakad allapoole põlve.

Järgmisel pildil olev koer on 80% pime. Täna käisin temaga jalutamas. Ta ikkagi näeb nii palju, kus on puu ja maja, ei ole nii, et kõnnib vastu seina. 

See on Piraat, meie varjupaiga kass, kes väljas ei käi ja elab kontoris. Ma meeldin talle vist eriti, alati ronib mulle sülle ja noh, ega mul selle vastu midagi pole. Aga jube, kuidas ta karvu ajab, praegugi tunnen, et suu lagi ta karvu täis :D

Ja üleskutse loomasõpradele! Kuna me varjupaigas värvime, tõstame kõike ümber ja uuendame, siis meil on vaja ehitusmaterjale, tekke kassidele, mööblit ning suurematel toimetuspäevadel ka abikäsi paariks tunniks. Kui tunned, et soovid millestki looobuda või tahad appi tulla, võta julgelt ühendust. P.S. Meil on hetkel kassielanike üle saja, seega äkki keegi tahab hoopis endale uut sõpra?

Uued tuuled

Tunnen, et ma pole nagu terve igavik kirjutanud. Tegelikult pole eriti selleks mahti ka olnud...ma võtsin joonistamise jälle käsile ja leidsin ema juurest vanu kunstika aegseid maale. Nüüd mõtlen, kuidas parimad palad seinale riputada.

Eile peale küünehooldust võtsin ennast kätte ja läksin loomade varjupaika. Kevadel mõtlesin ju sinna vabatahtlikuks minna. Kuid kõik jäi soiku. Nüüd on seal uus juhataja ja ma mõtlesin, et vot, nüüd lähen ise kohale. Eelmine juhataja oli natuke veidrik, kord varjupaigas käies jäi selline mulje, et mida sa tahad siit :D Täna oli siis mul esimene vabatahtliku töö päev Virumaa kodutute loomade varjupaigas. Hetkel pesitseb seal 98 kassi ja 12 koera.

Kuna Tanel on nüüd koolijüts, kes on E-R Tallinnas, siis otsustasin päeva veeta ema juures. Mida ma ikka üksi korteris istun. Ema juures istudes hakkasid tema ateljees käed sügelema. Tal on seal niiii palju kraami, et võtab kohe pea pööritama, ideede üleküllus. Rääkisin emale ühest mõttest ja ta andis mulle kohe heegelnõea ning lõngad kätte. Hetkel on projektist umbes veerand valmis, minu Instagramis võib näha protsessi :D 

Jõudsingi hetk tagasi koju, tegin süüa, tšillin teleka ees ja heegeldan. Sain enda kaamera ka eile tagasi! Jehuu.