Ma ausalt öeldes ei teagi, mida ma siia kirja tahan panna või mida ma öelda tahan või mida ma üldse mõtlen.

Aga ma olen närvis. Ma olen vihane ja pettunud. Enda, teiste ja kogu faking universumi peale!!!

Miks mina...

Jouki.

Ma võtsin endale eesmärgiks kirjutada nii tihti, kui võimalik ja kui on millestki kirjutada.

Eile tegin Arijale küüsi...TERVE IGAVIKU. Saatis mulle enne küüntesse tuleku pildi, mida ta tahaks. Esimene reaktsioon oli mul "oh issssand". Aga siis mõtlesin, et savi, teeme ära! No, ja siis ma higistasin seal. 😂 Arija tahtis kõik kümme küünt hajutusega ja erinevate värvidega. Pärast küünenaha ümbrused olid ka ikkagi mingil määral värvigeeliga koos. Siis vaesekesel olid juba nahad õrnad, nühkis neid Vileda shvammiga elu eest. Ja kusjuures - pildi jäi see hajutus paljuuuuu sujuvam. Alguses olin jumala pettunud enda töös...pildi pealt vaatasin, et hmm. Päris ägedad isegi tulid. 😛

Peale tööd võtsin suuna Paidesse. Veel kahtlesin endas, kas lähen või ei. Teate seda 50/50 tunnet...ah, mis ma ikka lähen, pikk maa, kedagi ei tea seal. Samas...aga mida ma kaotan ja mida ma paremat koduski teeks? 

Koju sain lõpuks pool kaks öösel, kassid olid mulle nunnu üllatuse jätnud. Jalanõud riilult alla tõmmatud ja vetsupaberit nätsutatud.

Täna pean rahulikku reedet. Homme lähen Yulianale Photopointi külla, teen mõned vajalikud tiirud keskuses ka. Lähen vaatan endale uut märkimut 2020 aastaks. Hetkel mu märkmikust on jäänud alles üksikud lehed. 😳 Spiraalid läksid laiali ja lehed hakkasid välja kukkuma. Suht piinlik on klientide ees oma nässuse märkmikuga uut aega neile otsida. 😅

Järgmine nv on Riti birthday partyyy, jee. 🎈

Ma olen nagu nii kaua mustas augus olnud. Ja eile ühel hetkel korra tundsin, et hakkas kergem. 

Ühel hetkel sain aru, et mu enda kibestumus, viha ja õelus kogu elu ning teiste vastu rikub kõik. Mu suhted sõpradega, perega (mõned ehk juba teavad, et ma näiteks ei ole oma ema ega õega pea kolm kuud suhelnud, mitte ühtegi sõna)...mu emotsionaalse tasakaalu...aga kõik mida ma teen, minu mõttemaailm, minu suhtumine...ma pean rohkem head nägema teistes. Vähem olema eelarvamustega...keelt hammaste taga hoidma.

Väga palju annab põntsu alati mulle järjekordne isane, kes ilmub postkasti ilusate sõnadega, "tutvume" ja muu jamaga. Ja kui ei huvitu, siis olen igavene mõttetu eit ja emis. Ja kuigi tegu on 99% ulatuses kirjaoskamatute maakatega, siis rõvedal kombel ma ikkagi tunnen ennast solvatuna! Et olengi mõttetu, täielik emisest eit...

Ja ma astun samasse ämbrisse uuesti ja uuesti, sest tunnen, et kõikidel mu sõpradel on enda elukaaslased, oma töö, eraelu, perega tegemised ja mina ei mahu kuskile...siis tahangi kellegagi nii rääkida...lepingi mingi suva jorssidega, kellel ühel hetkel käib mingi klõps peas ja sõimavad näo täis. 

Arvan, et kuna kõik on nii hõivatud, siis tunnengi end justkui solvatuna ja sealt tuleb ka kibestumus.

Kurjam, ma peaks tihedamini oma mõtteid kirja panema. Palju parem hakkab kohe.

 💋

TERE! 

Vanasti oli blogimine ikka kõva teema. Minul, Innal, Joanna, Tõnisel, Ritil...(äkki kellelgi veel) olid blogid, kuhu sai igast mälestusi ja tehtud tegusid kirjutatud. See blogi siin vahelduva eduga on olnud mu avalik päevik, wannabe DIY blog, mu kunstiblogi...no, ei ole õnnestunud. 

Mul on mingi tore allergia peal, vähemalt ma arvan, et tegu on allergiaga. Lisaks sellele olen suutnud endale tüüpilise sügisviiruse (köha+nohu) sebida külge. Kolm ööd järjest üles ärganud ja lihtsalt nagu orav rattal köhinud ning köhinud. 

See allergia teema hakkas juba mingi üle kuu aja tagasi, kui Innaga Saarem Rallyl käisime. Sel ajal juba kaks nädalat olid sügelevad vesised vinnid olnud. Mõtlesin, et sügelised, siis juba mõtlesin endale igasugused HIV-i laadsed jubedused külge. Kuskil max kaks nädalat tagasi ärkasin paistes silmadega 😊 Vasakpoolne on eriti hull - no nagu terve õhtu nutnud. Selline puhvis ja punakas. Nüüd sügelevad ka veel ja ketendavad...täna ostsin kummeli teed, proovin endale koduspa'd teha ja immutatud tupsud silmadele panna. Teisipäeval lähen perearstile Rakverre ja vaatan, mis seal räägitakse. Kahtlustan, et asi mu kassides ja nende karvades. 

Täna tööl oli täitsa okei, esimene klient ei ilmunud. Ise hilinesin ka neli minti. Kuna ma köhisin kopse öösel välja, siis hommikul oli nii hea uni ju...kirjutasin kliendile Instagrami...vaatan, et ei vasta...ohumärk. Tiksusin pooleka töö juures ning läksin solaariumisse ja koju lõunat pidama. Õnneks oli väga normaalne inimene, vabandas ja maksis teenuse kinni. On olnud kordi, kus inimene lihtsalt ei ilmu ja pärast isegi ei põhjenda, et miks...

Hakkasin üle kirjutama igapäev oma päevatulu ja kulutatud raha. Täiesti hirmus! Enda arust ei kuluta üldse raha, tegelt igapäev mingi kümpa läheb kasvõi lambisele toidupoes käigule. Ükspäev võtan kätte, tellin e-selverist mitme nädala toidu ette ja siis ei ole mingit poes käimist! 

Homme lähen Paidesse...FBsse tehti naiste autogrupp, sellest omakorda piirkondade grupid ja chatid. Ja ma siis liitusin Kesk-Eesti omaga. Kõik seal chatis suhtes ja emad, ma nagu tulnukas...vallaline ja lastetu. 😅

Ma nüüd lähen pakin endale homse lõuna kaasa ja sätin tudukasse 😛 Imelikul kombel üle pika aja on mul HEA tuju...pikalt on olnud selline lootusetuse tunne, et mitte millegil pole mõtet...

💋