BABY BENJAMIN 11.06.2014-25.11.2016

Täna hommikul oli Benjamin kange nagu purikas, külje peal pikali ja jalad sirged nagu tikud. 😢

Minu Benny, kui ta oli ühekuune...teine päev meie juures.

Eelmisel laupäeval teda kätte võttes avastasin, et silmad on tal veidi vesised/rähmas. Arvasin, et see pole midagi hullu, aga ütlesin Tanelile, et esmaspäeval lähen loomaarstile. Märkasin, et kurki sööb ka kuidagi imelikult...

Pühapäeval vaesel loomal olid silma täitsa rähmas, silmad olid praokil. Esmaspäeval Küti tn arstil ei toimund vastuvõttu ja Vabaduse tn kliinikusse pidi aja panema. 

Teisipäeva hommikul sain siis kinnituse, et asi ongi hammastes ja tagahambad olid kasvanud keele peale ja seepärast ta ei saanud süüa/juua. Lõigati tagumisi hambaid kääridega ja esimesi tangidega. Kraadisime - temperatuur oli 2-3 kraadi madalam, kui oleks pidanud ja kaalus ta kõigest 600g! (Isane merisiga kaalub muidu 900-1200g).

Arvasin, et nüüd läheb paremaks. Kuid ei. Tol päeval ei söönud-joonud ta üldse, isegi kui ma joogitopsist pigistasin vett talle suunurka - ei tahtnud. 

Nüüd eile ja üleeile käisime Küti tn arsti juures, saime süsti ja valuvaigistit. Jah, ikka oli probleem ühes tagumises hambas, mis kraapis seest põske. Nendel päevadel söötsin talle süstla otsast sunniviisiliselt vett ja porgandimehu.

Aga kõik see arstil käik, süstid, rohud ja olematu toit ning juba niigi väike kaal tegid oma tööd. 

Täna oleksime pidanud ka arstile minema, tasapisi oleks hakatud tal hammast lihvima. Ilma narkoosita, sest vastasel juhul poleks ta ärganud.

Ühest küljest on mul nagu süda natuke rahul, et ta ei pea enam kannatama (hambaprobeem olekski jäänud pidevaks, näiteks üks jänes käib arstil hambaid lõikamas iga kolme nädala tagant!). Samas, krt, nüüd tagantjärgi mõeldes oli nii palju asju, mis karjusid, et midagi on valesti...Ma loll arvasin, et need ongi lihtsalt Baby Bennyle iseloomulikud omadused...🙁

Nüüd on siis meiega veel Albert. Süda ei raatsi teda kellegile loovutada, samas üksi ei ole õige teda ka pidada ja kaaslast juurde ma võtta ei taha. 💔

JÄLLE TRADEHOUSE'IS

Eile käisin ma jälle Tallinnas ja ma ei suuda ütlemata jätta, KUI JUBE LINN SEE ON! Aga see selleks- seekord võtsin koolitusele kaasa ka Inna, keda ma mukkisin. Nagu...ma tunnen, et mida enam ma räägin oma plaanidest ennast koolitada ja hakata tööle iluteeninduse alal, siis seda kindlam ja tugevam on mul soov ennast arendada.

Eelmine kord kasutasime Mesauda Milano tooteid, mis mulle hullult meeldisid. Seekord kasutasime MUD. Viimane on loodud grimmikunstnike poolt ja kõike saab omavahel kokku segada, et leida sobivat tooni. Meile oli antud väike alus ja spaatel, võtsime palettidest toodet ja segasime omavahel neid aluse peal. Hästi pigmendirikkad ja ma olen harjunud võtma pigem rohkem, kui vähem. See on suur viga minu puhul...ise kipun ka nägema, et liialdan jumestukreemiga. Pean selle kallal töötama endaga...

Aga Inna sai siis endale sellise...klubitamise meigi, ütleks ma. :D

See on nagu selline ala, kus kliendid ei saa vist kunagi otsa. Kõik uued tegijad, kes peale tulevad, kõigil on klientuuri! Täna veel Inna ütles nii ilusti, et kõik need teadmised, mis ma nendelt koolitustel saan, need jäävad mulle igaveseks, isegi, kui ma ei hakka sellega leiba teenima. Et noh, praegune töökoht ei anna mulle mitte midagi, lihtsalt tööstaaži. Ja nii ongi ju.

Nägin eile Keityt (kes on nüüdseks minu endine töökaaslane) Selveris. Ja ta ütles, et ta on oma uues töökohas nii õnnelik. Töö on palju lebom, ei ole mingit jõhkrat rabamist. Tööpäev lõppeb siis, kui kell kukub. Võib-olla kõlasid ta igapäevased toimetused seal veits igavalt, aga samas see summa, mis ta saab....ütleme nii, et mina isegi riigitöötajana politseis ei saanud sellist palka :D 

Seda enam ma mõtlen, et mida ma olen seal ettevõttes, kus ei mängi mitte mingit rolli see, kui tubli ja kohustetundlik sa oled, kui haritud...seal loeb ainult see, kes su tuttavad, sugulased, sõbrad on. Kui sul poolt suguvõsa, abikaasat, või muud lähikondlast ees ei ole, siis võib ainult unistada mingisugusest karjäärist. 

Vaatangi pidevalt Tradehouse'i koolitusi ja tundub, et jaanuaris võtan ette vähe mahukama õppe...:) Ma tunnen küll, et see on SEE midagi, mis mulle täitsa meeldib, aga iseasi, kas ma läbi löön.

JUMESTUSKOOLITUSED TRADEHOUSE'IS

Üks päev hakkasin praktikal olles netis sufama ja läksin Tradehouse'i koolituste lehele. Kunagi ammu olin neid vaadanud ja mõelnud, et oh tahaks...aga sinna see mõte jäi, sest ma ei raatsinud ja see oleks tähendanud spetsiaalselt Tallinnase minekut ja nii edasi.

Aga panin end kahele jumestuskoolitusele kirja ja käisingi läinud neljapäeval ära! Koolitused olid lühikesed, kolm tundi üks. Esimene oli päevane meik ja teine oli õhtune meik iseendale. Mulle ikka väga meeldis. Meie grupp ei olnud suur, seega juhendaja käis igaühe juures ja suunas ning õpetas meid, kui midagi hakkas metsa poole kiskuma :D Ja oeh, need tooted millega me mukkisime end...lihtsalt suurepärased. Tõsiselt kvaliteetne. Ei anna võrreldagi sellega, mis mul meigikotis on. Ma saan enda toodetega suurepäraselt hakkama, AGA kui pehmed ja pigmendirohked olid silma- ja huulepliiatsid. Viimased olid veel megapüsivusega ka. Kahe koolituse vahel oli tunnike pausi ja käisin ühe naisega koos söömas. Kui pärast meiki maha võtsin, et alustada õhtumeigiga, siis huuled jäidki roosakaks - lihtsalt ei saanud maha seda!

Koolitused olid ikka väga mõnusad, aga sinna minek oli täielik KATASTROOOOOF!!! Ma sõitsin trammiga Balti Jaama ja hakkasin jala siis seiklema. Lund tuiskas ja mul ei olnud mütsi! Nii et üsna pea olid mu hommikul äsja pestud ja föönitatud juuksed läbimärjad. GPS telefonis pani ka täiega puusse...näitas, et seisan õige maja ees, helistasin koolituskeskusse ja nad ütlesid, millise maja juurde ma tegelikult kõndima pean. Õnneks see oli piirkonnas, kus varem Tõnis ja Riti elasid, seega ma teadsin kohe kuhu minna, aga sinna oli veel läbi saju oma pool tundi kõndida! Aaaah...lõpuks jõudsin siis kohale läbimärjana...:( See jala liiklemine JA ÜLDSE liiklemine Tallinnas (tegelikult see linn ise) on mulle nii vastukarva.

Mõlema koolituse lõppedes said kõik viisakad tunnistused ja homme lähen järgmisele koolitusele. Kõik koolitused on väga lühikesed ja üpriski pealikaudsed, kuid siiski-siiski, sain targemaks ja nii mõnus oli proovida erinevaid toone ning tooteid. Andis ikka korraliku matsu, et odaval toidupoes müüdaval meigikraamil ja vähe kallimal kosmeetikal on ikka vahe sees! Olen olnud kaua kalli meigi vastane, proovides odavaga läbi saada. Aga nüüd sain ikka aru, et kvaliteet kallimal kraamil üldjuhul on ikka parem (aga on ka erandeid, nagu alati!) ja sellega on palju parem ennast mukkida.

HINGEDEPÄEV

Kolmapäeval oli hingedepäev. Süütasin kodus kõik küünlad, kuid hingedele justkui erilist küünalt spetsiaalselt põlema ei pannud. 

Tegelikult ma olen õnnelik inimene, mis puudutab lähedase kaotusevalu. Ma olen elus käinud üldse kokku kahel matusel. Esimene oli mu vanatädi oma, keda ma üldse ei mäletagi...ometi polnud ma nii pisike, et ei oleks inimene meelde jäänud. Me lihtsalt polnud vast nii lähedased ja ma ausalt ei mäleta et oleksin tal külas käinud või temaga mänginud. Ja teine oli Taneli vanaisa matus. Oma vanavanaemade ja -isadega pole ma kunagi kohtunudk, rääkimata nende matustel käimisest.

Sõpradest ja headest tuttavates pole ka kedagi lahkunud. Küll on olnud tuttavate tuttavaid või sõprade sõpru, aga ei kedagi sellist, kelle kaotuse pärast ma oleksin pikalt kurb. 

Väljas sajab nii ilusat ja mõnusat valget pehmet lund...

KELLEGI VANA ON TEISE UUS

Uue iPhone 7 tulekuga hakkasin suve lõpus mõtlema, et läheks ka õunale üle. Aga mitte seitsmele -see ei pakkunud mulle pinget ja noh, ega ma poleks seda endale lubada ka saanud. 6S tundus kõige sümpaatsem oma välimuse ja hinna poolest. Vaatasin erinevatest netipoodidest hindu, jälgisin ka kes mis hinnaga Facebook'is kasutatult müüb. 

Ühel hetkel tabas mind ikkagi karm reaalsus - järelmaksuga ei tahtnud võtta ja samas kasutatud ka ei tahtnud. Ja välja käia korraga umbes 500€ enda rahakassast...ei tahtnud ka. 

Kuna Sandra rääkis, et tema müüb enda 5S'i maha, et vahetada see kõige tutikama iPhone vastu, siis ütlesin talle, et ostan selle ära. Sõbrannalt sõbrannale, raha ja ese kohe käest kätte. Ja esimeseks õunaks kärab küll, eriti arvestades ka seda hinda, millega Sannu müüs. 

Paar päeva tagasi sai siis diil tehtud ja aaah, I'm in love! Telefon oli Sandra käes eelnevalt olnud juba kaks aastat, kuid sellegipoolest pole selle kiirus kuskile kadunud ja selles on 16GB mälu, millest tegelikult kuskil üle kümne on tegelik vaba piltide, app'ide ja muusika jaoks. Aga minu jaoks on seda enam, kui küll! Ja muidugi kaamera kvaliteet, eriti eeskaamera! Kiidan väga. Ka kehvas valguses teeb kõvasti paremat pilti, kui eelmine Samsung, mis mul oli.

Ühesõnaga, ma sain oma välja käidud raha eest väga hea telefoni. Võrreldes nüüd selle Samsungiga, mis ma Tanelile loovutasin, aeg-ajalt ajas ikka närvi mustaks. App'id crash'isid koguaeg, eriti Snapchat. Praegu mul toimivad kõik app'id õlitatult. 

Kui Tanel kaotas enda Sony telefoni ära, võttis ta kasutusele minu vana Samsung S2'e. Märtsis oleks saanud kolm aasta, kui ma selle ostsin. Juba peale esimest aastat muutus see NII aeglaseks, et kui oli vaja ruttu kellegile helistada, siis pidi varakult aega selleks varuma, et avada kontaktid. Praegune Samsung, mis mul oli ja nüüd siis Taneli kasutuses on, on ka selline, et...noh, tal pole häda midagi, aga ta jääb minu iPhone'ile kõvasti ikkagi alla. 

Olles ise olnud viimased kuus aastat kindlasti ainult Samsungile ja Androidile kindel olnud ja päris mitmeid kordi närvivapustuse äärel olnud, siis arvan, et praeguse iPhone'i saan veel kellegile edasi pärandada :D 

Tellisin endale Aliexpressist juba varakult case'isid ka ja Sandra andis ka oma kogu mulle.  

Mu lemmik on Ariel õuna hoidmas. Sellist case'i ma teadsin kohe, et ma tahan endale saada! Kaks silikoonist ümbrist on mul veel tulemas. Aliexpressis võib neid kaasi ja ümbriseid valima jäädagi! Seal on lihtsalt niiiiii suur valik. Aga plastikust ei ole nii head, kui silikoonikad. Viimased lähevad palju lihtsamalt peale ja neid on parem ära ka võtta. Plastikutega on see ka, et kunagi tegelikult ei tea, kas need mahuvad peale. Mul on olnud olukord, kus Samsungile plastikust ümbris ei mahtunud peale...

Aastaid tagasi ma ei saanud Android vs. iOS sõjast aru, mõtlesin, et ah, see õun on totally overrated. Aga siin ma olen...:)

TGIF (oli eile)

Eile oli mul tööpäev seal urkas, nagu ikka. Tanel helistas enne lõunat ja ütles, et ta sai eksamid tehtud. See andis mulle kohe boost'i kiiremni liigutada, et varem koju saada ja seda tähistada. Olin päris tubli, poole kaheksaks sain koju (mis on suhteliselt harv nähtus).

Kell kaks oli meil hügieenikoolitus, mis oli pigem maha visatud tund aega. Selle asemel oleksin võinud tööd teha ja isegi VEEL varem koju saada. Põhimõtteliselt see koolitus oli siis selline, et 20 inimest võeti töölt ära, et seda jampsi kuulata. Naine, kes meile seda läbi viis, istus lihtsalt arvuti taga ja luges maha slaidid. Selline tunne jäi, et ta ise nägi ka neid esimest korda. Mõned slaidid olid veel sellised, mis on meil tsehhis kraanikausi kohal (kuidas käsi pesta jne.) ja riietusruumis (mis riideid tööl kanda jne.). Lõpus oli test ka. Peale seda läksin ruttu tööle tagasi ja liigutasin veel kiiremini, kui enne. 

Kodus käisin dušši all, sättisin ja Taneli sõbrad tulid külla. Siis hakasime Monopoly mängima, mis lõppes sellega, et kes loobus, kes tegi oma reegleid. Lõpetasime mängu ära ja hakkasime Unot mängima. Vahepeal käisime Kadakas söömas ja pealekat ostmas. Siis istusime veits aega veel, helistasime Kanal 12'se Unetute saatesse :'D Saatejuht läks nii endast välja, kordas numbrit mitu korda, et umbes võõrad hakkaksid hullult meile helistama. Rääkis hullult "hirmsa" loo, kuidas ükskord ka keegi helistas sinna ja ropendas, et siis järgmisel päeval saate produtsent helistas sellele numbrile tagasi ja lõpuks pidi ta vabandama. So scary! :D

Täna ärkasime natuken enne ühte, läksime kohe linna peale. Sain Sandraga korra kokku, võtsime Ocean Sushi'st süüa, käisime kahes toidupoes toiduvarusid ostmas. Nüüd sõime, vaatasime telekat ja tšillame. 

Peaks nüüd õppima, sest esmaspäeval hakkab sess ja järgmine esmaspäev hakkab praktikaperiood. Novembris tahaks jõuda korra Saaremaale ja siis ongi juba detsember...jõulud...kingitused...lumi. 

OKTOOBER JA ELU

Okootber on ikka parim aastaaeg. Mõnel inimesel tekib päikse kadudes ja külmade ilmadega masendus. Mul tekib see alati kevadel. Siis on kõik justkui uus ja tärkab ja tunnen, et vaja kõike muuta. Septembri keskpaik kuni oktoobri keskpaik on parim aeg. Lehed on värvilised, õues on jahe (aga mitte liiga). Oleks meil vaid korteris veel kamin. Siis oleks lihtsalt ideaalne!

Esmaspäeval käisime Taneliga Sandra pool. Ja nad hakkasid mul ajusid saagima, et ma hakkaks ka ikka nendega trennis käima. Koju sõites ütlesin Tanelile, hea küll!, lähme, teen kuukaardi ka ära. Tegingi. Eks nüüd siis näis, kaua ja mitu korda ma reaalselt seal käin :D 

Töökaaslane rääkis, et tema käib nüüd solaariumis. Näitas kõhtu ka, päris pruun oli. Tahtsin ka. Ja hakkasingi käima. Mu lemmikkoht on Seminari tänaval videolaenutuse majas. Seal on kolm erinevat solli, kaks pikali ja üks püsti. Viimane on kõige kangemate lampidega. Käisin kahel järjestikusel päeval, esimene kord viis minutit, teine kord kuus. Ja ma olen täiesti punane, nagu vähk :D Tahtsin täna ka minna, aga ilmselgelt ei saa. 

Ma üritan seda blogi elus hoida, aga ma ei oska enam. Vanasti ma lambist tegin Bloggeri lahti ja trükkisin igasugust jama siia. Ma olen nii kaua üritanud olla siin selline viisakas inimene, et...jah. Ei oska enam mina ise olla. 

Tööl on KÕIK JA-MA!!! Lihtsalt ko-hu-tav, mis seal toimub. Hoian koguaeg tööpakkumistel silma peal, aga siin kandis suhteliselt lootusetu olukord.

Varsti hakkab koolinädal ja praktika, siis saab eemale seal urkast. Ime on see, et ma olen endale juba kaks nädalat enne praktika algust reaalselt koha leidnud! Kahe eelneva kooliaastal sellist nalja ei juhtunud :D Alati jäi viimasele minutile. Jumal tänatud selle eest. Ja lõputööle pean kõvasti pühenduma.

Ja me hakkame uuel aastal autot ostma, oeh, kuidas ma seda juba ootan. Me oleme pannud endale piiri, kui kallist autot me endale lubada saame, ilma liisinguta. Üle poole summa on koos. Loodetavasti suudame aasta lõpuni tublid olla ja oma raha tuude viskamist kontrolli all hoida. Eriti mina. 

Täna pole ma itte midagi tarka teinud. Tahaks nagu arvutis niisama tšillida, aga südames on selline rahutus, et raiskan nagu aega? Ma lähen teen vast tammikus väikse tiiru, vb saan ilusaid pilte. Ma olen kõige ilusama aja sügisest maha maganud, üritan veel viimast võtta!

PIKK NÄDALAVAHETUS BREMENIS

Augustis ühel õhtul lappasin niisama Ryanairi lehel, et olla hindadega kursis. Ja siis järsku ma otsustasin - me lähme septembri lõpus Bremenisse. 

Saksamaal mulle üleüldse käia meeldib. Viimane kord, kui tädi juurde Andernach'i sõitsime, oli meil ümberistumine Riias ja enne seda oli muidugi vaja ju Tallinasse saada ja pärast Frankfurdi lennujaama jõudmist ka rongidega seigelda.

Seekord ma tahtsin, et Tallinnas istume lennukisse ja Saksamaal olemegi sihtkohas, ei mingit edasi seiklemist. Seepärast saigi valitud Bremen. Düsseldorf jäi valikust välja, sest sinna jõuab lennuk nii hilja ning siis on jälle häda, kuidas linna saada.

Tallinnas jõudsime lennukile suht napilt. Olin vale arvestuse teinud ja ennast liialt hilja töölt lahti küsinud. Kuid jõudsime lennukile ja kõik oli korras. Oeh, aga lennukiga sõitmine. Mitte just mu lemmiktegevus :D Selle reisi jooksul suutsin enam-vähem ära harjuda õhkutõusmisega, aga maandumine...sellel ajal pigistan jätkuvalt Tanelil sõrmed pooleks :D

Jõudsime siis pool kümme (Eesti aja järgi pool 11) lennujaama. Ja ega ma siis eeltööd ei teinud, kuidas hotelli saada...seisime lennujaama juures olevas peatuses ja mõtlesime, mis nüüd (samal aja tuli ette number kuus tramm, mille peale me oleks pidanud tegelikult minema!). Hakkasime jala enam-vähem enda arust õiges suunas minema. Netti kummalgi ka telefonis polnud. Tanel tellis siis hingehinna eest endale :D Ja enda õnneks olime õiges suunas hakanud minema. Ja meie hotell kandis nime "airport hotel", seega suht peagi olimegi kohal. 

Mis meile kohe silma jäi linnas, oli see, et kõik oli suhteliselt räpakas. Muru oli niitmata, lehed riisumata, prahti vedeles. Ja inimesi ÜLDSE ei olnud. Liikluski oli olematu. Mõtlesime, et okei, äkki asi selles, et me äärelinnas. Mis puudutas liiklust ja inimesi, siis pidas see paika. Aga kogu linnas jäi silma asjaolu, et kõik oli kuidagi...räpakas. Rakveres näen koguaeg kedagi tänaval nitimas, riisumas, koristamas. Nii, et see oli üllatav, mis seal aset leidis. 

Hotell oli kolme tärniga ja asus täpselt lennujaama ning kesklinna vahel. Lugesin hästi palju tagasisidet selle kohta ja noh, eks ta selline keskmine oli ka. Kuna tegu polnud väga kalli kohaga, siis mõtlesime, et ah, mis seal ikka võtame ära, sest asukoht oli põhimõtteliselt ideaalne. 

Adminn küsis, kas soovime suitsuvaba tuba. Ma ütlesin, et mul ükskõik. Ja kui tuppa läksime...fuuuuh, mis hais kohe vastu pahvatas :D Ma ei tulnud selle pealegi, et hotellitubades tehakse veel suitsu. Ma arvasin, et ikka rõdu on selle jaoks...Õnneks see ei olnud konihais, vaid lihtsalt selline teistsugune. Külge ka õnneks ei jäänud. Silma jäid ka mõned määrdunud kohad seintel...Ja kui üks inimene oli dušši all ja teine lasi kraanist või vetsupotist külma vett, siis duššist hakkas tulikuuma vett tulema. Et selline tore kohake :D Muidu voodi oli minu jaoks ülimugav ja linad olid mõnusad. 

Bremenis elab 557 646 inimest, nende hulgas umbes 25% on teisest rahvusest, valdavalt türklased. Seda oli ka tänavapildis näha. Väga kirev seltskond. Natuke isegi liiga. Ma näiteks ei tundud ennast turvaliselt, üldse terves linnas. Kõik karjusid ja räuskasid koguaeg :D Ühel õhtul sattusime Hauptbahnhof'i juurde ja hullult palju rahvast oli seal ees, sees, igalpool....mõne aja pärast saime teada, et jalkamatš oli lõppenud natuke aega tagas ja seepärast ka rahvamass.

Ja huuuh, ometigi on sügis käes, aga seal oli PALAAAV. Ilmateadet vaadates näitas igapäev 25 kraadi paiku sooja. Päikse käes musta värvi riietega olles kindlasti see number oli palju kõrgem. Andis igastahes tunda küll :D

Ega me eriti midagi tarka ei teinudki. Esimesel õhtul me otsisime endale süüa. Kuna meie hotell asus veits kesklinnas eemal, siis ei olnud eriti toidukohti ega toidupoode meie ligiduses. Viimased olid juba kinni nii kui nii. Käisime mingis Döneris, mida pidasid türklased. Suht kahtlane koht oli :D Õhtul tuli uni magus.

Teisel päeval läksime Waterfront'i kaubanduskeskusesse. 

Jätsime Primarki 80€. Oleksin rohkemgi jätnud, aga Tanel juba tüdines ja hakkas jonnima. Niigi loobusin mõnest asjast :'( Käisime ka mu lemmikpoes - DM'is. Seal on niiiiiii hea hinnaga kosmeetika, juuksehooldus tooted ja - värvid. Näiteks Syossi kõik värvid olid alla nelja euro. Ja L'Oreal Preference'i värv, mis meil Eestis on 10-11 eurot, oli seal poes alla kuue euro. Ma ei suutnud ilma nendeta poes lahkuda. Õhtul käisime ühes toidupoes, tšillisime hotellis ja värvisin juukseid :D

Pühapäeva ma kartsin, sest siis on kõik poed kinni. Ärkasime suhteliselt vara. Sättisime valma ja läksime vanalinna uudistama. Esimest korda elus jõin Starbucks'i ja minge muffi, kui hea see oli!!! Mina võtsin pumpkin spice latte ja Tanel võttis hot chocolate with caramel. Tema oma oli veits liiga magus, aga minu latte oli perfektne. Polnud liiga kibe ega magus. Ma pole üldse muidu kohvi fänn, aga vot, seda ma jooks. Hinnad olid muidugi väääga soolased. Kaks suurt jooki läksid meile maksma kümme euri.

Üldiselt hästi lambikas päev oli. Enamus ajast vedelesime voodis ja ei teinud nagu mitte midagi. Sellest hoolimata õhtul tuli ülihea uni jälle :D

Esmaspäeval panime oma asjad valmis, tegime check-out'i ning läksime vanalinna veel ühte poodi, mis oli pühapäeval kinni - EuroShop'i ehk poodi, kus kõik asjad olid üks euro. Ostsime linna pealt veel nipet-näpet magneteid ja muud kraami ning sõitsimegi varakult lennujaama. Arvasin, et jõudsime liialt vara, kuid tegelikult me väga kaua ei passinudki, kui juba hakkas kottide kontroll. 

Lennujaamas sain ma üle kolme päeva netti ka lõpuks. TUND aega oli halastatud tasuta wifit. Saksamaal ei ole üheski kohvikus ega kaubanduskeskuses tasuta wifit, nagu meil Eestis, et peaaegu ükskõik kuhu lähed saad netis olla. Mõnes mõttes oli see hea, sest ma ei passinud nina telefonis. Samas vahepeal oli ikka jama majas küll, kui tahtsime uurida kuhu mingi trammiga sõita. 

Üldiselt, tagasi tulin selliste emotsioonidega - tore, et käidud sai, aga tagasi Bremeni ei läheks :D

KÕIGEST NATUKE JA ÜLDSE MITTE MILLEGIST

Kolisin mõningate postitustega Wordpressi ja üritan sellega hirmsal kombel sõbraks saada. Alguses oli ikka väga raske. Kindlasti raskendas kogu õppeprotsessi asjaolu, et Chrome lihtsalt ei laadinud Wordpressi välja!!!

Logisin siis enda e-meiliga  sisse ja vaatasin, et mis saksa keelne tekst see mulle seal vastu vaatab. Veidike asjasse süvenedes sain aru, et tegu on kunagise blogiga, mis saksa keele tunni tarvis oli vaja teha. Lugesin õpetaja kommentaare, hahahahaaa...:D Ma tegin ju otse copy-paste Google Translatorist. Jummel küll.

Tore - tõstsin oma postitused Bloggerist üle Wordpressi. Kustutasin enamused ära, jätsin alles vaid korteri remondi, joonistamise/maalimise ja meisterdamisega seotud sissekanded. 

Ikka jäin lugema mõnda vana postitust. Kuidagi nii imelik ja nostalgiline on lugeda enda vanu kirjutisi. Nüüd ma ei kirjuta enam üldse enam mingisugust sodi-podi, emotsiooni ajendil üles kerkinud tundeid üles. Vahel mõtlen küll, et vot, seda tahaks hirmsasti kirja panna. Aja möödudes kaob see tunne ja tekib kahtlus sisse, et kas oleks üldse vajagi...ja siis jäävadki mu mõtted vaid mõteteks.

Vanasti oli ikka blogimine hoopis teine tera. Keegi ei teinud seda sellepärast, et saada koostööpartnereid, tasuta nänni ja feimi. Nüüd tunduvad enamus blogid suht ühe vitsaga löödud. Tüüpilised on noorukeste "lifestyle ja fashion", "lifestyle ja make-up"...siis beebi- ja spordiblogid. Ma ei tea kuidas neile kategooriatele veel lugejaid jätkub. :D Sellised blogisid on niiiiii palju psnagi sarnase sisuga. Aga okei. Võib-olla olengi natuke kade.

Täna algas mul aga uus ja ühtlasi viimane kooliaasta. Hea oli kohe pingis olla. Aasta lõpuks olen kindlasti tüdinenud. Praegu valin jah pigem koolis istumise tööl olemise asemel.

Ja teate? Tööl on raske. Viimased kuu-kaks ei ole tahtnud üldse tööle minna. Peamiselt seepärast, et töökaaslane..."Sveta", kellega pean enamus ajast paaris olema, viskab oma töö õhtul mulle ja tõmbab bussile. Tema tahab koju minna. Aga mina ei taha? Teised ei taha? Teiseks veel üks mees, kelle sarnast närvihaiget ma pole näinud. Kuna ta on minu jaoks võõras, siis ma ei tea, mida ta üks hetk võib teha. Võib-olla tulebki kallale? Ühele juba lubas peksa anda...Hirmutav tüüp igastahes. Eelmise nädala lõpus läks asi igastahes nii hulluks, et ma ei suutnud enam suud kinni pidada. Miks ma vaikin ja kannatan ja kogun kõike endasse? Oleks siis mingi hulllult hea töökoht, kus olla tahaks ka. Aga ei ole. Palk on jama, töökaaslased (enamjaolt) jamad, graafik jama. Aga jah, miks ma siis ikkagi olen seal tööl? Sest paraku pole Rakveres erilist valikut tööturul. Kuigi ma ikka silma peal hoian Töötukassa kodulehel ja CVKeskusel, kandideerin ikka ka aeg-ajalt kuhu annab, siis siiani pole mingeid positiivseid vastuseid saanud kuskilt. 

Vahel ma mõtlen, et tahaks lihtsalt kodus olla. Aga kui ma olin töötu, siis tegelikult igavlesin - meeletult. Midagi tarka üldse ei teinud. 

Täna peale kooli käisin veel Sandra juures ja oli hea tšillida. Jalutasime väljas. Ideaalne sügisene ilm oli. Päike paistis, natuke jahe oli, aga kokkuvõttes jõle mõnus oli olla. Kolmapäeval saan ainult veel koolis käia, ülejäänud päevad pean paraku tööl olema. Kahju, sest reedel hakkab soome keel...mida ma tõesti õppida tahaks. 

Nädalavahetuseks sõidan Taneliga ära üldse Saksamaale. Lihtsalt üks pisikene puhkus väljaspool Eestit. Loodan, et saan oma närve seal kogu sellest töö jamast rahustada.

Septembrikuus ongi vist kõik uus. Uued ideed...uued algused. Loodan, et ka minu jaoks.

SPONTAANE TRIP SAAREMAALE

Ma ei arvanudki, et ma selle aasta sees teist korda Saarele veel jõuan. 

Aga pühapäeva õhtul tööl olles mõtlesin, et läheks. Taneliga klappis meil mitu vaba päeva järjest. Ta oli küll pühapäeva õhtul öövahetussel läinud ja ma plaanisingi ise kohale sõita, kui ta oleks autos maganud. Tahtsin kohe peale ta vahetust sõitma minna, aga mul oli ripsmehooldu 12.00. Seega saime sõitu minna kahe aeg. 

Mul olid meile asjad juba pakitud. Tanel kuni Tallinani ei teadnud, kuhu minek, aga kui ma ütlesin, et mine linna äärest, siis ta sai juba aru :D

Saaremaal on imeline nagu alati. Ükskõik, mis aastaajaga. Olgu talv, lumi ja pakane või olgu suvi ja kõrvetav kuumus. 

Jõudsime suhteliselt hilja õhtu vanaema-vanaisa juurde ja KOPP oli ees sõitmisest. Ja ega nad ei teadnuki, et me tuleme. Sõitsime hoovi ja lasin mõõõõnuga signaali, nii, et terve küla ikka teab, et tulime :D Kedagi tükk aega uksest välja ei tulnud...siis õhtustasime ja läksimegi lebosse ära. 

Teisel päeval ei olnud meil plaanis kuskile minna ega midagi teha. Pesime maja aknaid...korjasime käbisid mändide alt ja sain sammalt korjatud. Mõlemaid sain hoovist. Mandril oleksin pidanud spetsiaalselt mere äärde sõitma nende kahe korjamiseks. Sõime ploome ja õunu...ploome ei mäletagi, millal viimati sõin, ausalt öeldes. Käisime ikka Kuressaares ka ära, jalutasime vanalinnas ja lossi ümber ringi. Käisime sips toidupoes ja läksimegi tagasi. Siis hakkasime muru niitma, Tanel kimas traktoriga ja mina väikse masinaga niitsin põõsaste, puude ümbruseid. Pärast vahetasime, jube tüütu on ikka pisikese masinaga kuskil puu all okstes niita :D Peale seda õhtustasime ja vanaema oli meie erisoovil oma häid pannkooke teinud. Vaatasime natukene telekat veel ja läksimegi magama.

Hästi julged pardid olid seal. Tulid kohe päris-päris lähedale meile. Oleksid ilmselt lasknud ennast katsuda ka, kui meil süüa oleks neile olnud pakkuda.

Viimasel päeval oligi aeg ära minna. Meil ei olnud vaja kuskil mingiks kella ajaks olla, läksime siis, kui tahtsime. Ärkasime suhteliselt varakult, sõime...natukene tšillisime ja siis läksimegi teele. Enne seda tahtsin Angla tuulikuid näha. Olime ainsad külastajad ja meil oli lõbu laialt. Turnisime ja vaatasime loomi, kes seal olid. Meie jaoks on loomad ükskõik, kus kohas, tõmbenumber. Anglas käidud sõitsime Orissaarest läbi, ostsime süüa ja võtsime suuna sadama poole.

Muidugi Tallinnast ei saanud ju lahkuda ilma raha kulutamata kaubanduskeskuses. Ise veel mõtlesin, et ei lähe kuskile ja punkt. Ei hakka Tanelile pakkumagi, et lähme Ülemistesse. Aga siis ta pakkus ise seda välja ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Täiesti haige ikka...ja ma leian endale ALATI midagi. Tanel soovis SportsDirecti minna. Tema ei saanud midagi, aga mina ostsin endale korralikud trenirovka püksid ja spordisärgi heast materjalist. Käisime ka JYSKis, sealt ostan alati oma lemmiklõhnakaid ja riidepuid. Ka seekord.

Nii mõnus ja kosutav oli Saarel olla. Sõit on muidugi täielik kuul pähe. Nüüd olen siis kolm Saaremaa vaatamisväärsust ära näinud - Kaali, Panga panga ja Angla.

Rakvere uus teatrikino ja hiljutised filmielamused

Mina olen Rakvere uuenenud kinost igastahes vaimustuses. Alguses ma küll ehmatasin ära selle väiksusest, et AINULT üks saal. Ootasin midagi suuremat ja uhkemat. Aga tegelikult...mõelda, milline meie linna kino enne oli? Praegu on ikka mugavad toolid ja kõik on ikka uus ning ilus. 

Mis puudutab filme ja ajakava, siis võrreldes vana kinoga, on uues kinos ikka midagi vaadata. Avanädalal oli suht niru valik. Iseseisvumispäev: Uus rünnak, Jääaeg (jumal teab mitmes osa) ja Jason Bourne. Aga nüüd on mul nimekirjas mitu filmi, mille vaatamist ma ootan!

Hetkel olen uues kinos käinud vaatamas Iseseisvusmipäeva, millele annaksin 4/10. Natukene liiga sci-fi, liiga palju fight'imist ja arvutitega tuunimist. Poole filmi pealt vaatasin kella ja olin suht bummed, et ainult pool oli läbi. Suht kaua kestis ka - kaks tundi. 

Taneliga käisin kinos vaatamas KAUA OODATUD Suicide Squad'i. Annan sellele 9/10. Üks punn läheb kaduma, sest Jokkerit oli nii vähe :'( Vaataks kindlasti uuesti. Harley Quinni ja Jokkeri armastuslugu on on point. (Kas ma käänan sõna Jokker üldse õigesti!?)

Nüüd hiljuti käisin vaatamas War Dogs'e. Üks peaosalistest oli Jonah Hill. Ta suht meeldib mulle. War Dogs olevat thriller aga kildu sai ka ikka. Väga meeldis. 8/10. Uuesti spetsjomm vaatama ei hakkaks, kui telekast jookseb, siis ikka vaataks.

Hetkel nimekirjas ootab vaatama minemist Bad Moms, Sausage Party ja lõpuks tuleb kinno ka ÕUDUKAS(!!!) Split. 

Alguses oli suht raske saada endale kohta seansile, pidi ikka mitu päeva varem ette ostma. Nüüd saab isegi samal päeval õhtuks koha endale ja kui tundub, et kohti valides on nii palju vabu kohti, siis saalid on senimaani alati täis olnud, Arvata on ka - nüüd on inimestel mida vaadata. Vanas kinos oli kaks-kolm filmi kahe nädala jooksul. Ja enamus neist olid ka mingid Euroopa filmid, mis mind täiesti külmaks jätavad. Uues kinos ehk isegi liiiiga kiiresti tulevad uued filmid peale. Ma näiteks tahaks ühe nädala jooksul kahte filmi vaatamas käia, aga ma lihtsalt ei jõua, sest mul on pikad tööpäevad ja "täiskasvanute" filmid on õhtuti üheksa aeg. Ehk lõppeb film 11 aeg õhtul, kui ma tahaks juba voodis unerežiimile minna.

Aga jah, etteheiteid ainult nii palju, et popkorn on räme maitsetu :D ja uusi filme tuleb, minu jaoks, liiga kiiresti.