Viimase kahe nadala jooksul olen suutnud koikvoimalike haigusi endale kulge puuda. Kui ma vaevlesin silmapoletiku (tegelikult siiani), koha ja nohu kaes, siis eile oosel ma ei saanud uldse magada, sest ajas iiveldama. Hinge hinna eest ei tahtnud ma oksendama minna, seeparast pusisin terve oo hirmust uleval. Kell seitse hommikul andsin alla.

Tana kaisime maal mamma sunnipaeva pidamas ja peale soomist tundsin, et hakkas jalle iiveldama. Pikutasin veidi ja enesetunne paranes, kuid...all piirkonnas oli ebamugavus. Kui Rakverre ema juurde joudsin, sain aru - mul on tekkimas poiepoletik. MU LEMMIK! 😒

Homme loodan, et saan enne Tallinna minekut perearstil kaidud, sest see on lausa absurdne. 

Ja ma olen neli paeva tootamisest eemal olnud, loodetavasti nadalavahetusel inimesed kovasti pidutsevad, siis on rohkelt tood 😊

Eelmine laupaev, muide, varastati minult 35€. Ja seda tegi mingi 13-14 aastane tatikas. Vahetult enne seda olin onneks enamus raha pannud kaetoe sisse. Eelmisel paeval soidutasin Jaanat ja ta veel kommenteeris, et kas ma nii raha hoiangi ja kas ma ei karda, et keegi ara votab. Vot.

Sonadel ja motetel on ikka vaga tugev joud. Ma ei julge isegi moelda voi soovida kellegile halba, sest kartus, et see ringiga tagasi tuleb, on liiga suur.

Jah, moelda, alles oli aprill siin blogis. Nuud on juba september. Ja ma vabandan, et tapitahed puuduvad. Ma olen sulearvuti kasutamisest pohimotteliselt nuud loobunud, hetkel kirjutan sedagi tahvlist. Hetkel veel kaalutlen, kas loobuda oma lapakast voi mitte, sest see lihtsalt seisab. Praegu sellel polegi mingisugust kasutust ega eesmarki, voi noh, see on lihtsalt storage mu fotodele.

Aga. Viimati kirjutasin, et "Rakveres on nii igav". Nuud olen siis onnelik pealinna elanik olnud neli kuud. Tallinn on minu arust uks piinatud hingede linn. Mina vahemalt olen kull uks neist. Uhest otsast mulle meeldib mu taksojuhi too, mida ma siin teen ja ka see, et mu tutvusringkond on laienenud ja ma olen oma sopradele lahemal. Tallinnas on nii palju voimalusi enda arendamiseks, karjaari tegemiseks, uute inimestega tutvuda...ent samas kogu see larm ja kisa ja liiklus ja koik ajab hauda.

Kui ma nuud Rakveres olen kainud, siis mul tekibki tunne, et olen maakohas. Ei taha kolada nagu suure linna tibi, aga nii on. Imelikult vaikne on seal lausa. Iseenesest rahustav, aga voib oelda, et juba pean seda harjumatuks.

Mis puudutab mu tood, siis voin oelda, et see on siiani parim tooalane valik. Ma utlen endale ja teistele, et olen onnelik seda tehes. Kuid praegu kirja seda pannes - kas ikka olen? Ei teagi tapselt. Onnetu ma igastahes pole. Ning mis koige parem...ma ei pea kellaajaliselt alustama ega lopetama. See on megasuur pluss. Kuna ma tootan oositi, siis uldiselt lahen ma viie-kuue aeg hommikul magama ja arkan juba(!) peale kahteist.  Ma ei tea, miks ma nii vara arkan, sest ideaalis ma tahaks ikka korralikult kaheksa tundi und tais saada. Ju keha tunneb, et on aeg...

Vahepeal oli blogi lukus ka. Kuidagi...tundsin, et nii oleks oige. Aga siin ma siis jalle olen. Vahel on ikka isu midagi kirja panna. Tegelikult suvi oli vinge. Ja uldse 2017 on igatepidi huvitavam ja seiklusrikkam olnud, kui 2016. 

Hetkel on mul selline tore haigus kallal, et hommikuti on silmad rahmased ja kokku kleepunud :) Hasti monus.  Chillin veitsa kodus veel ja satingi mone aja parast rooli. Peab hambad ristis tood tegema, sest oktoobris tahaks hirmsast Saksamaale minna. Aasta pole korda lainud, kui pole korra Saksas kainud.

xoxo

Mõelda vaid, juba on aprillikuu? Alles oli aastavahetus?!

Viimasel ajal ma jõhker hellik. Rico plaanib Austraaliasse minna ja eile kui telefonis rääkisime, siis ainuüksi see mõte juba ajas nutma ja siis kui ma veel kujutasin ette ennast lennujaamas seismas ja teda ära saatmas, siis tuligi klomp kurku ja silm läks märjaks. Üldse, igaasja peale silm märg. Midagi head juhtub - pisar. Midagi kurba - pisar. Keegi on hea mu vastu - pisar. Keegi on halb - pisar. Nagu mitte nii, et lahistan nutta, vaid lihtsalt "midagi läheb silma" :D

Täna on selline mõttetu päev. Alguses oli ilm kena ja värki, nüüd selline poolnutune. Nagu ikka - kui mina tööl, siis suurepärane ilm, kui mul vaba, siis ebamäärane jonnine.

Rakveres on nii igav ka.

Issand, kui tore...

...et ma ise asjadest lõpuks alati aru saan. Nagu, see on omamoodi halenaljakas ja ma huviga ootan, mis edasi juhtub :D Aitäh neile, kes viiiiiiiiitsivad mind kuulata.

When it’s easy for you then there’s always room for me

But when you got some plans, a place to be

I’m a throw out ad in a magazine

You could do wrong you could do wrong like hundred times

But I’ll always search the scene for ways to rationalize

You’re making my will weak, you fuck with my head

Say you wanted me but you never wanted me, you wanted my hunger instead

You’re making my will weak, this pit in my chest

Told me all about her then you swallowed those words and snuck in my bed

But even if the cops come calling

Said even if the cops come calling

I’ll never talk

Even if you wreck me, even if you waste the youth I’ve got

Baby if the cops come calling

I’ll never talk

Dzisas, kes teeb mu lõputöö ära, ah? 

Eile oli üle pika aja selline reede, et tulin koju ja polnudki midagi teha ega kuhugi minna! Kuu lõpp ka, raha njetu. 

Ma nii ootan juba, et õues oleks soe ja mõnsa. Reede hommikul oli lumi maas, ma mõtlesin, et ma näen valesti!?!

Ricolt sain ülihea fisheye, mis teeb mu hiinakale odavalt silmad ette, aga ma olen suutnud sinna juba mingi kaapsu peale tõmmata ja igal pildil on hele laik :(

Jumalast veider vaadata pilte endast blondi peaga, ei teagi, kas igatsen või ei. PS, Seljas 36 sendine ülimõnus mantel, haha. Sobib mu juustega nii hästi.

Ma pole siin kaua käinud. Ma arvasin, et mul on kiire ja pole aega. Aga nüüd ma tean tõeliselt, mida tähendab, et on kiire ja kõik kuhjub ja oled väsinud, samal ajal olles vaene ja megaõnnetu. 24 tundi ühes ööpäevas on liiga vähe!

Kuna mul oli märtsi alguses nädal puhkust ja kohe otsa nädal kooli, siis ma vabatahtlikult loobusin peaaegu kõikidest vabadest päevadest töölt, s.t. et ma töötan kuus päeva jutti, puhkan ühe ja siis jälle kuus päeva otsa. Kaks nesit on kaheksa tunnised, teised neli pikemad päevad, mille lõppu pole ette teada. 

Lõputöö teema sai alles hiljuti vahetatud ja pikalt polnud ma isegi tiitellehte teinud. Kuu aja pärast on eelkaitsmine. Ma ei tea, mis saab. MA PEAN kooli ära lõpetama. Vahel ma mõtlesin, et võtan akadeemilise....lükkan edasi lõputöö kirjutamist. Aga sellega ma ju ainult pikendan iseenda agooniat. Lisaks sellele on jooksvalt igasugused koolitööd...appi?! JA mul on veel võlgu eelmisest semestrist. 

Kui ma enne arvasin, et uh-oh, koolitööd kasvavad üle pea ja tähtajad kukuvad ja olin kergelt stressis, siis ei ole see võrreldav praegusega. Ma ei suuda ennast relax-mode'i peale lülitadagi, varem ma seda suutsin. Lihtsalt ignoreerisin kõiki kohustusi. Enam nii ei saa, ei tohi, ei suudagi.

Kõik need kohustused panevad lollakaid asju tegema. Kaua piirasin ja kontrollisin oma alkoholi tarbimist ja kui nüüd hiljuti maitse suhu sai, siis katus sõitis teise universumi. Aga selles suhtes väga kõvv oli näha Puskari kangelasi, meid oli üpriski arvestatav kamp koos. Mul siiani mingid videod telefonis, mida ma ei julge vaadatagi :D

Toredamatel nootidel - kes veel ei tea - suutsin endale auto muretseda ja olen sellega paarutanud iga nädalavahetus Tallinna vahet. Mis on tore, sest ma saan nüüd oma sõpru näha regulaarselt. Ma olen tänulik, et mul on need sõbrad ja sõbrannad, kes mul on.

 Esimene õhtu koos ja esimene pesu.

Ja veidral kombel olen tänulik ka Tinderile - sealt leidsin tutvuse kaudu endale auto müüja, oma parima sõbra ja tulevase korterikaaslase. Milline veider app.

When I'm alone in my room, sometimes I stare at the wall

And in the back of my mind I hear my conscience call

Tellin' me I need a boy, Who's as sweet as a dove

For the first time in my life, I see I need love

There I was, giggling about the games, That i had played with many hearts and I'm not sayin' no names

Then the thought occurred, Tear drops made my eyes burn

As I said to myself, When am I gonna learn? 

I can feel it inside, I can't explain how it feels 

All I know is that I'll never dish another raw deal 

Playin' make-believe, Pretending that I'm true 

Holding in my laugh, As I say that I love you 

Sayin' amore, Kissing you on the ear

Whispering I love you and I'll always be here

Although I often remonisse, I can't believe that I found

A desire for true love, Floatin' around

Inside my soul, Because my soul is cold 

One half of me deserves to be this way 'till I'm old 

But the other half, needs affection and joy

And the one that is created about a girl and a boy

2016

Polegi kirjutanud eelmisest aastast, ei kokkuvõtet ega midagi.

Ega ei taha ka ausalt öeldes. Suhteliselt kehva aasta oli - ei toimunud midagi põnevat, ei saavutanud midagi. 

Ainukesed asjad, mis tagant järgi meelde tuleva on reis Bremeni ja palgatõus. Muud nagu midagi eelmises aastas ei juhtunudki. 

Küll aga aasta viimased päevad võtsid metsikud pöörded - sain vabaks. 

Uue aasta suhtes on mul kõrged ootused ja lootused. Loodan, et saan ennast täiendada, areneda, suhelda, teostada, tõestada ja üldse, et oleks mingit märgatavat muutust ning edasiminekut elus.

Uskumatu, aga juba on veebruar?! Jaanuar möödus silmapilgutusega - tunnen, et aeg läheb LIIGA kiiresti. Ma tunnen, kuidas kõik kasvab mul üle pea. Pean ükskord maha istuma ja enda aja ära planeerima, mis tahab SOS kiiremas korras korda ajamist. Nii palju on teha ja nii palju tahan käia ja näha ja kokku saada ja olla ja elada. 

Enne tegin Bloggeri lahti ja mõtlesin, et kirjutan igasugused pikad jutud siia maha, sest ma olen väga kaua eemal olnud ja pisikene koll minu sees tahab ikka oma elu killukesi jagada laia maailmaga :D 

Kui olin üks neljapäev Tallinnas Tõnise juures ja ta luges mulle enda vanadest läburaamatutest fragmente ette, siis mõtlesin, et pean oma "salapäevikut" uuesti pidama hakkama. Kirjutasingi just praegu terve tunni. Käsi krampis. Selle ajaga kadus isu siia midagi kirjutada ära :D

Aga noh, mis uut? Kõik on uus - aasta number vahetus ja üldse tunnen end elavana üle kolme aasta. Tunnen end veidi nagu puuris vabaks lastud lind, aga jala küljes on kett ikkagi. Et päris vabadus veel ei ole. Eks selles olen süüdi ise ka, ma ei viitsi tegeleda asjadega kolimisega.

Tallinnas olen nüüd aasta algusest iga reede käinud ja veetnud oma nädalavahetused seal. Õpin geelküüsi - väga meeldib, aga olen ääretult rahulolematu iseendaga. Aga super koolitaja on ja õpilasi peale minu on veel üks. Seega saame intensiivselt õpet ja näpunäiteid. 

Hästi kaua ma ignoreerisin ja vältisin kooliga seotuid kohustusi...aga tundub, et asi hakab ilmet võtma ja ehk ikka saab sellega see suvi ühele poole. Ei jõua ära oodata - mida aasta edasi, seda enam ma tunnen, et see on maailma mõtetuim eriala, minu jaoks just. Igav, paberimajanduse jama...

Mul on nii ilusad ootused, lootused ja unistused järgnevaks pooleks aastaks. 

Täitsa jube on see, et ma unustan nii palju kohustusi...kuidas ma üldse ihuüksi hakkama saaks? :D