BABY BENJAMIN 11.06.2014-25.11.2016

Täna hommikul oli Benjamin kange nagu purikas, külje peal pikali ja jalad sirged nagu tikud. 😢

Minu Benny, kui ta oli ühekuune...teine päev meie juures.

Eelmisel laupäeval teda kätte võttes avastasin, et silmad on tal veidi vesised/rähmas. Arvasin, et see pole midagi hullu, aga ütlesin Tanelile, et esmaspäeval lähen loomaarstile. Märkasin, et kurki sööb ka kuidagi imelikult...

Pühapäeval vaesel loomal olid silma täitsa rähmas, silmad olid praokil. Esmaspäeval Küti tn arstil ei toimund vastuvõttu ja Vabaduse tn kliinikusse pidi aja panema. 

Teisipäeva hommikul sain siis kinnituse, et asi ongi hammastes ja tagahambad olid kasvanud keele peale ja seepärast ta ei saanud süüa/juua. Lõigati tagumisi hambaid kääridega ja esimesi tangidega. Kraadisime - temperatuur oli 2-3 kraadi madalam, kui oleks pidanud ja kaalus ta kõigest 600g! (Isane merisiga kaalub muidu 900-1200g).

Arvasin, et nüüd läheb paremaks. Kuid ei. Tol päeval ei söönud-joonud ta üldse, isegi kui ma joogitopsist pigistasin vett talle suunurka - ei tahtnud. 

Nüüd eile ja üleeile käisime Küti tn arsti juures, saime süsti ja valuvaigistit. Jah, ikka oli probleem ühes tagumises hambas, mis kraapis seest põske. Nendel päevadel söötsin talle süstla otsast sunniviisiliselt vett ja porgandimehu.

Aga kõik see arstil käik, süstid, rohud ja olematu toit ning juba niigi väike kaal tegid oma tööd. 

Täna oleksime pidanud ka arstile minema, tasapisi oleks hakatud tal hammast lihvima. Ilma narkoosita, sest vastasel juhul poleks ta ärganud.

Ühest küljest on mul nagu süda natuke rahul, et ta ei pea enam kannatama (hambaprobeem olekski jäänud pidevaks, näiteks üks jänes käib arstil hambaid lõikamas iga kolme nädala tagant!). Samas, krt, nüüd tagantjärgi mõeldes oli nii palju asju, mis karjusid, et midagi on valesti...Ma loll arvasin, et need ongi lihtsalt Baby Bennyle iseloomulikud omadused...🙁

Nüüd on siis meiega veel Albert. Süda ei raatsi teda kellegile loovutada, samas üksi ei ole õige teda ka pidada ja kaaslast juurde ma võtta ei taha. 💔

JÄLLE TRADEHOUSE'IS

Eile käisin ma jälle Tallinnas ja ma ei suuda ütlemata jätta, KUI JUBE LINN SEE ON! Aga see selleks- seekord võtsin koolitusele kaasa ka Inna, keda ma mukkisin. Nagu...ma tunnen, et mida enam ma räägin oma plaanidest ennast koolitada ja hakata tööle iluteeninduse alal, siis seda kindlam ja tugevam on mul soov ennast arendada.

Eelmine kord kasutasime Mesauda Milano tooteid, mis mulle hullult meeldisid. Seekord kasutasime MUD. Viimane on loodud grimmikunstnike poolt ja kõike saab omavahel kokku segada, et leida sobivat tooni. Meile oli antud väike alus ja spaatel, võtsime palettidest toodet ja segasime omavahel neid aluse peal. Hästi pigmendirikkad ja ma olen harjunud võtma pigem rohkem, kui vähem. See on suur viga minu puhul...ise kipun ka nägema, et liialdan jumestukreemiga. Pean selle kallal töötama endaga...

Aga Inna sai siis endale sellise...klubitamise meigi, ütleks ma. :D

See on nagu selline ala, kus kliendid ei saa vist kunagi otsa. Kõik uued tegijad, kes peale tulevad, kõigil on klientuuri! Täna veel Inna ütles nii ilusti, et kõik need teadmised, mis ma nendelt koolitustel saan, need jäävad mulle igaveseks, isegi, kui ma ei hakka sellega leiba teenima. Et noh, praegune töökoht ei anna mulle mitte midagi, lihtsalt tööstaaži. Ja nii ongi ju.

Nägin eile Keityt (kes on nüüdseks minu endine töökaaslane) Selveris. Ja ta ütles, et ta on oma uues töökohas nii õnnelik. Töö on palju lebom, ei ole mingit jõhkrat rabamist. Tööpäev lõppeb siis, kui kell kukub. Võib-olla kõlasid ta igapäevased toimetused seal veits igavalt, aga samas see summa, mis ta saab....ütleme nii, et mina isegi riigitöötajana politseis ei saanud sellist palka :D 

Seda enam ma mõtlen, et mida ma olen seal ettevõttes, kus ei mängi mitte mingit rolli see, kui tubli ja kohustetundlik sa oled, kui haritud...seal loeb ainult see, kes su tuttavad, sugulased, sõbrad on. Kui sul poolt suguvõsa, abikaasat, või muud lähikondlast ees ei ole, siis võib ainult unistada mingisugusest karjäärist. 

Vaatangi pidevalt Tradehouse'i koolitusi ja tundub, et jaanuaris võtan ette vähe mahukama õppe...:) Ma tunnen küll, et see on SEE midagi, mis mulle täitsa meeldib, aga iseasi, kas ma läbi löön.

JUMESTUSKOOLITUSED TRADEHOUSE'IS

Üks päev hakkasin praktikal olles netis sufama ja läksin Tradehouse'i koolituste lehele. Kunagi ammu olin neid vaadanud ja mõelnud, et oh tahaks...aga sinna see mõte jäi, sest ma ei raatsinud ja see oleks tähendanud spetsiaalselt Tallinnase minekut ja nii edasi.

Aga panin end kahele jumestuskoolitusele kirja ja käisingi läinud neljapäeval ära! Koolitused olid lühikesed, kolm tundi üks. Esimene oli päevane meik ja teine oli õhtune meik iseendale. Mulle ikka väga meeldis. Meie grupp ei olnud suur, seega juhendaja käis igaühe juures ja suunas ning õpetas meid, kui midagi hakkas metsa poole kiskuma :D Ja oeh, need tooted millega me mukkisime end...lihtsalt suurepärased. Tõsiselt kvaliteetne. Ei anna võrreldagi sellega, mis mul meigikotis on. Ma saan enda toodetega suurepäraselt hakkama, AGA kui pehmed ja pigmendirohked olid silma- ja huulepliiatsid. Viimased olid veel megapüsivusega ka. Kahe koolituse vahel oli tunnike pausi ja käisin ühe naisega koos söömas. Kui pärast meiki maha võtsin, et alustada õhtumeigiga, siis huuled jäidki roosakaks - lihtsalt ei saanud maha seda!

Koolitused olid ikka väga mõnusad, aga sinna minek oli täielik KATASTROOOOOF!!! Ma sõitsin trammiga Balti Jaama ja hakkasin jala siis seiklema. Lund tuiskas ja mul ei olnud mütsi! Nii et üsna pea olid mu hommikul äsja pestud ja föönitatud juuksed läbimärjad. GPS telefonis pani ka täiega puusse...näitas, et seisan õige maja ees, helistasin koolituskeskusse ja nad ütlesid, millise maja juurde ma tegelikult kõndima pean. Õnneks see oli piirkonnas, kus varem Tõnis ja Riti elasid, seega ma teadsin kohe kuhu minna, aga sinna oli veel läbi saju oma pool tundi kõndida! Aaaah...lõpuks jõudsin siis kohale läbimärjana...:( See jala liiklemine JA ÜLDSE liiklemine Tallinnas (tegelikult see linn ise) on mulle nii vastukarva.

Mõlema koolituse lõppedes said kõik viisakad tunnistused ja homme lähen järgmisele koolitusele. Kõik koolitused on väga lühikesed ja üpriski pealikaudsed, kuid siiski-siiski, sain targemaks ja nii mõnus oli proovida erinevaid toone ning tooteid. Andis ikka korraliku matsu, et odaval toidupoes müüdaval meigikraamil ja vähe kallimal kosmeetikal on ikka vahe sees! Olen olnud kaua kalli meigi vastane, proovides odavaga läbi saada. Aga nüüd sain ikka aru, et kvaliteet kallimal kraamil üldjuhul on ikka parem (aga on ka erandeid, nagu alati!) ja sellega on palju parem ennast mukkida.

HINGEDEPÄEV

Kolmapäeval oli hingedepäev. Süütasin kodus kõik küünlad, kuid hingedele justkui erilist küünalt spetsiaalselt põlema ei pannud. 

Tegelikult ma olen õnnelik inimene, mis puudutab lähedase kaotusevalu. Ma olen elus käinud üldse kokku kahel matusel. Esimene oli mu vanatädi oma, keda ma üldse ei mäletagi...ometi polnud ma nii pisike, et ei oleks inimene meelde jäänud. Me lihtsalt polnud vast nii lähedased ja ma ausalt ei mäleta et oleksin tal külas käinud või temaga mänginud. Ja teine oli Taneli vanaisa matus. Oma vanavanaemade ja -isadega pole ma kunagi kohtunudk, rääkimata nende matustel käimisest.

Sõpradest ja headest tuttavates pole ka kedagi lahkunud. Küll on olnud tuttavate tuttavaid või sõprade sõpru, aga ei kedagi sellist, kelle kaotuse pärast ma oleksin pikalt kurb. 

Väljas sajab nii ilusat ja mõnusat valget pehmet lund...