Ma pole siin kaua käinud. Ma arvasin, et mul on kiire ja pole aega. Aga nüüd ma tean tõeliselt, mida tähendab, et on kiire ja kõik kuhjub ja oled väsinud, samal ajal olles vaene ja megaõnnetu. 24 tundi ühes ööpäevas on liiga vähe!
Kuna mul oli märtsi alguses nädal puhkust ja kohe otsa nädal kooli, siis ma vabatahtlikult loobusin peaaegu kõikidest vabadest päevadest töölt, s.t. et ma töötan kuus päeva jutti, puhkan ühe ja siis jälle kuus päeva otsa. Kaks nesit on kaheksa tunnised, teised neli pikemad päevad, mille lõppu pole ette teada.
Lõputöö teema sai alles hiljuti vahetatud ja pikalt polnud ma isegi tiitellehte teinud. Kuu aja pärast on eelkaitsmine. Ma ei tea, mis saab. MA PEAN kooli ära lõpetama. Vahel ma mõtlesin, et võtan akadeemilise....lükkan edasi lõputöö kirjutamist. Aga sellega ma ju ainult pikendan iseenda agooniat. Lisaks sellele on jooksvalt igasugused koolitööd...appi?! JA mul on veel võlgu eelmisest semestrist.
Kui ma enne arvasin, et uh-oh, koolitööd kasvavad üle pea ja tähtajad kukuvad ja olin kergelt stressis, siis ei ole see võrreldav praegusega. Ma ei suuda ennast relax-mode'i peale lülitadagi, varem ma seda suutsin. Lihtsalt ignoreerisin kõiki kohustusi. Enam nii ei saa, ei tohi, ei suudagi.
Kõik need kohustused panevad lollakaid asju tegema. Kaua piirasin ja kontrollisin oma alkoholi tarbimist ja kui nüüd hiljuti maitse suhu sai, siis katus sõitis teise universumi. Aga selles suhtes väga kõvv oli näha Puskari kangelasi, meid oli üpriski arvestatav kamp koos. Mul siiani mingid videod telefonis, mida ma ei julge vaadatagi :D
Toredamatel nootidel - kes veel ei tea - suutsin endale auto muretseda ja olen sellega paarutanud iga nädalavahetus Tallinna vahet. Mis on tore, sest ma saan nüüd oma sõpru näha regulaarselt. Ma olen tänulik, et mul on need sõbrad ja sõbrannad, kes mul on.
Esimene õhtu koos ja esimene pesu.
Ja veidral kombel olen tänulik ka Tinderile - sealt leidsin tutvuse kaudu endale auto müüja, oma parima sõbra ja tulevase korterikaaslase. Milline veider app.
