Mõni päev on ikka nii lootusetu, et õhtuti poetad pisara ja mõtled, kui kehvasti ikka kõik on. Ja siis out of nowhere, juhtub midagi head. Vähemalt minuga on tihti peale nii. Alles hiljuti kirjutasin, kuidas mul öösiti tuleb masekas peale...peale seda, kui Töötukassa jama hakkasin ajama, oli kergem kohe olla. Ma juba ette lootsin/palvetasin/arvasin kindlalt, et saan raha. Just natuke aega tagasi tšekkasin kontot ja olemas ta oligi!!! Muidu oleks väga kriitiliseks uue kuu algus üüri maksmisega läinud...ja lisaks sellele, tahetakse mind tööle! Mina veel suure suuga rääkisin sõbrannadele, et jaa-jaaa, ma saan sinna tööle...aga kui lubatud tähtajal ei helistatud, et teada anda, kas sain siis tööle või ei, mõtlesin, et nojah siis. Asjad ei läinud tegelikult liikuma nii kiiresti nagu firmas loodeti ja nüüd tuli e-mail vabandusega ja tööle kutsumisega.
Ma korrutasin musule koguaeg, et kõik saab korda, kõik saab korda. Teda ärritas nii hirmsal moel, et ma igapäev, 24/7 ei otsinud endale tööd ja et tema peab kõõõõiiiiik enda taskust kinni maksma :D Aga kõik saigi ju korda!!!
Mul kadus kõige selle peale trenni motivatsioon ka ära...mille eest ma nagunii kuukaardigi oleks ostnud, kui rahakotis puhus tuul. Vähemalt nüüd tuli natukenegi tahtmist ennast sinna vedada :D
Aga nüüd ma luban, et olen rahaga ettevaatlikum...:)
Eks meil kõigil aeg ajalt koguneb koju asju ja riideid, mida suure hurraga on ostetud või lihtsalt ei leia enam kasutust. Nii oli ka minul, või noh, koguaeg on nii. Poes mul tuleb hullus peale ja mõne aja pärast, kui ma kodus ringi vaatan, mõtlen, millest lahti saaks ja mida võiks minema visata.
Olen üritanud oma asju Facebookis erinevates gruppides müüa, mõnest olen lahti ka saanud. Lihtsalt väheke nõme on, kui asi, mida ma müün on odavam, kui postikulu :D Siis kuidagi nagu ei viitsi seda pakki viima minna...mul siiamaani on mingid riiete pildid kuskil gruppides üleval, aeg ajalt keegi küsib mõõte...Kolm nädalat tagasi viisin oma asjad hoopis Rakvere Kirbukasse. Üks nädal on 10€. Esimesel nädalal teenisin 2,50€, ehk jäin miinusesse...otsustasin siiski veel ühe nädala võtta ja viisin juurde igasusgust pahna, vana arvutiekraani, laste joonistustahvli, vanad pildid, mis ma Novaluxist krooni ajal ostsin...minu üllatuseks olin ma kõik need asjad ja muud kraamigi maha müünud! Nagu ma aru olen saanud, riided seal peale ei lähe. Kahe nädala jooksul oli minul ainult ÜKS t-särk ostetud. Ja ma ei ole selline, kes paneb kasutatud asjadele ulme hindasid. Kõik riided on mul alla 5€, välja arvatud mõni üksik kleit, mis ma suvel ostsin ja olen ainult selga proovinud aga ega needki üle 10€ pole.
Ma ei saagi aru nendest inimestest, kes panevad hinda otsa enda poolt ära kasutatud asjadele. Mul on jäänud silma kaks Rakvere tüdrukud, kes müüvad kasutatud NewYorkeri riideid ja ma mõtlen endamisi, et kas nad reaalselt loodavad, et keegi ostab neilt need ära? Tegu on täiesti tavaliste pluusede või särkidega, ei ole blingi, ei ole peokad. Sellised pigem millega sa lähed poodi süüa ostma või vedeled kodus.Üks neist muus ühte pusa, mis minulgi on ja ostsin selle 4,95€ eest. Ma ei mäleta täpselt, mis tal hinnaks oli aga midagi rohkemat. Okei, ta võib olla ostis selle pusa tõesti 10€ eest...aga asi on selles, et kasutatud asjade müümise mõte ongi see, et sa müüd odavalt, et asjast lahti saada, mitte et kasumite teenida. See on vähemalt minu arvamus.
Paar päeva tagasi käisid mul külas Sandra ja Inna - meisterdasime. Kahjuks mul ei ole normaalset kaamerat ja oma meisterdatud asjadega panid pliksid minema. Sandra purkidest tehtud küünlaalustest sain pimedas toa nurgas telefoniga tehtud küll. Algselt olin plaaninud, et teeme küünlaaluseid, pärgasid ja kaarte. Kolmekesi jõudsime ainult esimest teha, Sandra lahkus peale viite. Innaga käisime veel Rimis süüa ostmas ja asusime kaarte tegema. Lõpuks lõpetasime vist alles üheksa aeg. Ehk me olime kuus tundi istunud ja meisterdanud.
Näitasin neile pilte, mida võiks teha ja nad olid nii mures, et neil kindlasti ei tule välja ja pole ideid :D Aga oli hoopis vastupidi, nad tegid nii ägedaid ja ilusaid küünlaaluseid. Mul on see kiiks, et mul peab komplekt olema. Ühesugused või sarnased. Nagu kuskil kastis olen kinni, ei suuda väljast poole piire mõelda. Aga ühe koleduse suutis Inna kokku küll teha, see ajad meid kõiki nii naerma :D
November on lõppemas (uskumatu, aga juba!) ja tasapisi peab hakkama mõtlema jõulukingitustele. Minu puhul on alati tüüpiline, et jätan kõik viimasele minutile. Tavaliselt, mis puutub kinkidesse, ma isegi ei tea viimase hetkeni, mida ma üldse kingin! See aasta ma olen piisavalt Pinterestis tuhninud ja vähemalt ma tean, mida emale, õele ja bestikale kinkida. Õele on mul kink valma ja ema oma valmib :) Musuga otsustasime, et kuna tulemas on kapitaal remont korteris, peame olema kokkuhoidlikud, seega me kinke üksteisele ei tee.
Hetkel ma hakkangi nüüd sättima, kalla läks autol rehvide polte vahetama ja peale seda lähme korterisse!!! Vaatame üle, mis olukord lagedega on ja hakkame ilmselt tapeeti maha kiskuma. Meil on seal niiii palju kappe, ma loodan, et me saame neist lahti. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline elevus minu sees on. Ma luban, et teen täna korralikke pilte, et ka aru saaks, mis seal toimub!
Jah, me kolime JÄLLE! Aga seekord olen ma super excited, sest me kolime päris ENDA korterisse! Neljandal korrusel, kahe toaline, täpselt südalinnas. Üle tee põhimõtteliselt on kohe keskväljak. Akendest on vaade linnusele ja Vallimäele. Super! Korter vajab küll totaalset remonti, see on üks põhjustest, miks ma nii ärevil olen. Me teeme kõike nullist ja täpselt enda maitse järgi. Kuigi jah, paar päeva tagasi alustati lagede üle tegemist, krohvitakse, lihvitakse ja värvitakse, sellega me oleks ilmselt väga kaua jamanud, nemad teevad ilmselt töö järgmise nädala alguseks valmis. Peale seda, kui laed on korras, üritame esimese asjana magamistoa valmis saada. Jõuludeks loodame, et üks tubagi vähemalt on valmis.
Ma ei jõua ära oodata, millal juba asjalikke pilte siia lisada!
Eile öösel voodis, jah jälle, kui muska juba magas, siis üritasin ma sama teha...mõtlesin siis ühele vestlusele, mis mul hiljuti oli. Seoses elektroonilise muusikaga. Too tarkpea ilmselt arvas, et kui ma ütlesin, et seda ma kuulan, siis tähendab see seda tüüpilist klubimuusikat. Enrique, Pitbull jne. Minu jaoks on see OUT. Enne pidu ja peol meeldib mulle jah, vähe selline järsem, rütmikam tümps. Aga vabal ajal, nt kodu koristades või maalides on see väsitav. Elektrooniline muusika on nii lai mõiste, sinna alla mahub nii palju erinevaid stiile, et isegi mina ei tea kõiki.
Näiteks enne pidu/peol kuulaks ma midagi sellist :
Kodus chillides :
Mu muusikamaitse on varieerunud seinast seina ja vahel ma ikka üllatun, misasja ma kuulanud olen :D Noorena, kui ma ikka päris tatt olin, kuulasin ma Britney Spearsi, Christina Aguleirat ja sellist tüüpilist värki. Enne pubeka iga kuulasin põhimõtteliselt seda, mis muusikakanalitelt tuli või mis arvutist ema muusika kaustast leidsin. Siis tuli murdeiga...:D Ehk the emo period. Päevast päeva kuulasin ma karjumist ja röökimist. Minu üks all time favorite toona oli From First to Last. Ma teadsin kõiki laulusõnu, tervet lugu bändi kohta...Täielik fänniplika olin.
Samal ajal kuulasin vähe softimat teemat ja karmimat ka.
See oli üks haige bänd, mida ma ka fännasin. Kui ma malevas koos Inna ja Tõnisega käisin, (olime vast 14), panime me kõik kolmekesi korraga selle enda telefonist mängima, samal ajal kui kuskil metsas terve kambaga oksi korjasime :D Mäletan, et keegi isegi ütles midagi, ala pange see sitt kinni.
Peale emo aegi kuulasin palju indie't ja vähe rahulikumat kraami. Üks vähestest selle aja bändidest, mida ma võin peale pikka aega kuulata ja see ikka mulle meeldib, on Foals. Aeg-ajalt ma taasavastan nad enda jaoks. See laul on minu lemmik albumilt neilt.
Siis on hunnik igasuguseid imelikke laule, mida ma olen päevast päeva kuulanud, mis pole tegelikult isegi head olnud. Paar näidet :
Üles olen kasvanud ma ikkagi elektroonilise muusika saatel, sest meie peres POLE KUNAGI kuulatud Meie Meest võid midagi muud sellist lamedat. Aegade algusest mäletan, et emal oli ja siiani on, terve riiul CDsid, mis ta töö juures pidevalt kirjutas. Siis olid sellised ajad, kui Internet oli luksus ja muusika tõmbamine polnud nii lihtne nagu praegu :D Eks ma olen katsetanud ja avardanud oma muusikalist silmaringi aga lõppude lõpuks jõuan ma ikka algusesse tagasi.
On olnud perioode, kus 24/7 olid kõrvaklapid peas ja igapäev otsisin uusi artiste/bände, tõmbasin ohtralt albumeid alla. Kunagi ammu, kui Joanna oli vist alles hiljuti endale läpaka saanud, rääkis ta, et ta ei tõmbagi üldse muusikat alla, kuulab ainult YouTube'ist, et rohkem ruumi oleks . Ma endamisi mõtlesin: "KUIDAS SAAB NII?! :O". Mingi aja pärast, kui mul arvuti käis paranduses tihti, siis ma ei näinud enam mõtet igakord kõiki albumeid alla tõmmata + ma isegi ei mäletanud, mis mul muusika kaustas täpselt oli. Praegugi kuulan enamasti muusikat netist ja üksikuid lugusid tõmban alla, ainult selleks, et panna mälupulgale ja kuulata autos. Kui vahel on nii olnud, et ei suuda muusikata elada, siis aeg ajalt ma nagu ei süvenegi enam sellesse. Ma ei otsi uusi lugusid, mul ei ole lemmikuid ja mul on ükskõik, kas miski mängib taustal või ei. Praegu on nii...
Uurin praegu enda vanu YouTube'i lemmikuid ja nii äge on vaadata, mida ma läbi aegade olen kuulanud, Leidub peolugusid, nutukaid...Ma tahaks siia panna vähemalt kolm korda rohkem lugusid aga kes see ikka viitsib neid kuulata :D
Ma avastasin, et ma armastan glitteriga mässamist. Tuunisin enda meigilauale komplekti.
Vaja läheb:
Purke
Teipi
PVA liimi
Pintslit
Glitterit
Ajalehte või kaussi, mille kohal glitterit raputada purgile
Kaunistuseks linti või kivikesi
Kõige väiksem on pannalde/patsikummide jaoks, üks keskmistest on pintslite jaoks, teine juukseharjade ning kõige tagumine oli lihtsalt üks vaas, mis vedeles sahtlis. Nüüd sai sellest küünlajalg :)
Kas teil on ka nii, et kuigi te teate ja tahaksite magada, siis hakkab peas ringlema miljon asja mida PEAKS, VÕIKS ja TAHAKS teha...tuleb kurbus, et pole aega, pole ressursse...
Eile, kui musu juba mu kõrval norskas, tuli mul selline kurbus peale...tahtsin tegelikult väga magada, et hommikul normaalsel ajal üles tõusta. Mul hakkas nii ängistama, et läksin kolmandasse tuppa istuma ja pillima. Juuksed ei kasva, toitumine on pekkis, kaal ei lange, raha on otsa saamas, jõulud on tulemas, üüri on vaja maksta detsembri alguses...Ma ikka mõtlen, et kuidas mõned inimesed on nii ilusad ja mina ei ole. Kuidas mõned on nii nutikad ja suudavad oma ärid ja ettevõtted nii hästi käima lükata aga mina ei suuda mitte millegi peale tulla...
Üks tegemata asi, mis mind näris ja vahepeal ma lausa loobusin sellega tegelemast aga nüüd võtsin end kätte, sest ma teadsin, et enne ma rahu ei saa. Unustan võib olla paariks päevaks ja siis mingil ööl hakkab jälle pihta. Asi on Töötukassaga. Igavene pikk saaga on mul seljataga nendega. Ma ei viitsigi täpselt siia kirja panna, mis ja kuidas, sest ma jääkski vist kirjutama. Hea uudis on see, et mul on VÕIB OLLA võimalik saada poole aasta eest töötu abiraha...see oleks enne jõule lihtsalt MEGASUUREKS abiks. Aga lootma ei saa jääda, sest võib olla nad leiavad mingi punkti või jumal teab mida ja võin kõigile adjöö öelda.
Ma pidevalt tunnen, et mul on midagi vaja. Mõnda riide esest, meigi asja...uusi esemeid koguaeg. Eile istusin kolmandas toas ja vaatasin kõike, mis ma kokku olen kogunud. Tahaks KÕIK lihtsalt minema visata ja kuskil metsas kännu otsas elada...
Kui mõtlen mõne oma tuttava peale, tuleb mõnikord selline soe tunne sisse, et issand, kui paigas mul asjad tegelikult on. Mul on kallis kaasa, meil on OMA kodu, ühine loom, käime koos metsas jalutamas, naerame ja lollitame. Mina käin kooli ja otsin tööd, tema käib tööl. Lihtsalt öösiti voodis pikutades tulevad need lollid mõtted pähe ja ma ei oska neid blokeerida. Päevasel ajal ma ei kurvasta selliste asjade pärast...Tahaks lihtsalt sõltumatu olla...lihtalt ELADA...
Minu elus mängib rolli kolm looma, minu esimene koer Betty, tema kutsikas Mai Thea ja merisiga Baby Benjamin.
Betty on Rakvere loomade varjupaigast võetud koer, tänavu novembri alguses sai 9-aastaseks. Imelik mõelda, et ta on niiii kaua juba meiega olnud. Alles ma mäletan, kuidas Tõnis meil käis koguaeg ja ma pidin talle mingid suvalised püksid jalga andma, sest Betty võttis pükstesäärtest kinni ja tiris nii kaua, kuni pükstes augud :D Minu kodupüksid olid kõik nagu kombaini vahele jäänud. Betty on siiani väga mänguline, kuigi märgata on, et ta ei jaksa nii palju enam joosta, kui vanasti. Vanematelt piltidelt on näha, et ta nina ots ja suuümbrus on must, uutematel piltidel vanaduseda on need halliks tõmbunud.
Ühel vabal suvepäeval, kui oma kallimaga Kuressaare linnas poodlemas käisime, astusime ühte loomapoodi. Absoluutselt ei olnud plaanis kedagi soetada ega midagi. Kui järsku ma ütlesin: "Võtame looma!". Mina oleks isiklikult võtnud valge hiire punaste silmadega aga muska jaoks oli see näriline too creepy. Seega langes otsus meie praegusele süsimustale meriseale. Laheda juhuse kombel on loomakese sünnipäev 11.07.14, ehk neli päeva enne kallima sünnipäeva ja iga kuu 11dal saab ka meil kuu rohkem koos oldud.
Alguses me nagu kohe ei osanudki temaga midagi teha, ta oli juba arglik. Aga kaks nädalat hiljem oli ta meiega harjunud, ronis sülle...mida aeg edasi, seda rohkem sõps ta meiega on. Kui enne ma pidin ta reaalselt puuris nurka ajama, et teda kätte saada, siis nüüd paned käe puuri ja ta ronib selle peale. Ülinummi on see, et ta annab musisid! Kui ma hoian teda enda rinna peal, siis ta enamasti küünitab end mu huulte juurde ja õrnalt võtab hammastega kinni ja teeb musisid!
Kui ta lasta magamistoa põrandale lahti, jookseb ta nagu pööööörane :D Ühest toa nurgast teise. Ta on nii julgeks muutunud, et hüppab voodist alla, isegi diivani käetoelt!
Ta on üks täiega naljakas loom, minu arust :D Hüppab, kargab, jookseb nagu hull...teda on suhteliselt raske korralikult pildile saada, sest ta tõmbleb nii palju aga ta on nii äge!
See on nii naljakas pilt Baby Benjaminist :D Tegelikult tal ei ole põsed niiviisi punnis, ta just kratsis end või hüpatas, seetõttu selline veider nägu tal :D
Täna kratsisin teda lõua alt, nii et ta kikukesed paistsid. :D Tal on kaks pikka hammast üleval ja all, nii armas. Ja kui ta veel haigutab JA sirutab ennast samal ajal...cutenessoverload!
See on siis Betty tütar, Mai Thea :) Kõige-kõige eimesest pesakonnast. Ta on meil kergelt topski ja arglik. Nimesaamise lugu: Peale seda, kui kõik teised kutsikad sai maha müüdud, jäi ainukesena tema meile...keegi teda nagu eriti ei tahtnud ka, sest ta oli "kõige koledam" :D Seega jäi ta meile. Vaja oli siis nime. Istusin mina arvuti taga, tegin omi asju, kui ema küsis teisest toast, et mis nimeks paneme. Ma hõikasin vastu "mai tea!". Ja nimeks saigi talle Mai Thea :D
Avastasin kuskilt vanadelt CD-lt pilte Betty esimestest kutsikatest. Selline oli meie Mai Thea pisikesena. So cute. Alati puges täiega. Siiamaani.
Mai Theast on rohkem pilte mu õel, sest Betty on minu koer ja Mai Thea tema koer. Enne mul läpakas midagi ikka oli temast aga peale remondis käiku kadusid kõik pildi. Nii et jah.
Tütar ja ema terassil istumas :)
Mini aeg me avastasime, et Betty vurrud on kuidagi väga lühikesed. Ehk oli liiga lähedal lõkkele? Ükskord märkasin, et tegelikult väike Mai Thea nakitses (tal on selline komme vaipu ja inimesi nakitseda :D) Betty mokki ja sellega vurrude pikkus ka kadus. Nüüdseks on need siiski tagasi kasvanud.
Täna hommikul ärkasin üllatavalt vara, luurasin netis ringi ja sain inspiratsiooni Pinterestis, mille ma enda jaoks hiljuti taasavastasin. Otsustasin koera kaasa võtta ja metsa männikäbisid ning oksi otsima minna. Kahjuks leidus metsas ainult kuusekäbisid. Männikäbide jahile lähen siis mõni teinekord :) Oksad ma sain. Meisterdasin sellise asja siis valmis...
Mõtlesin, et katan oksad valge spreigia ja hiljem kuldsega. KAHJUKS oli see kuldne sprei nii s*tt, et ma hoiatuseks ütlen, ärge seda ostke. Vedel, vähese katvusega, kuivab suht kaua.
Vana vaas, mille ma valge spreiga ära värvisin (vabandan tapeedi pärast, kahjuks või õnneks pole see minu valik ega minu pandud).
Ma ei olnud tegelikult arvestanud vaasi spreitamisega, on oksad vaid osaliselt valged. Hiljem vaatasin, et päris äge efekt. Üritasin neid veel kuldsega ka spreitada aga nagu pildilgi näha ja ka päris elus, pole kullasärast halli haisugi.
Ma ei ole veel päris kindel, kas ma jätan ta sellele kapile või otsin talle uue asukoha. Kuna ta on küllaltki suur, sobib ta ka maha kuskile nurka. Selle üle pean ma veel mõtisklema.
Üldiselt on kõik minu eelnevad kritseldused, joonistused, maalid olnud meeletult värvilised. Hiljuti avastasin, et mulle vägagi istub selline must-valge teema.
Esimese töö lõpptulemus.
Midagi uut. Pole veel päris kindel kas tausta teen ja kui, siis mida.
Kui te veel ei tea, siis on mul ka Facebookis täitsa omaleht, kuhu ma laen ka oma joonistusi üles. Tihedamini küll, kui siia.
