täna ma lihtsalt terve hommiku piinasin iseennast. mõtlesin ja mõtlesin kellestki, kes tegelikult seda ei vääri ning milleks üldse. õnneks korteri omaniku tütar oli esimene klient ja ta ütles selle kõige peale, et ega tema mõtleb ka enda esimese armastuse peale. see on muretsemine. sest ma ei saanudki aru, et mida ma temast mõtlen juba mitmendat päeva nii intensiivselt. ma tean, et ma ei taha temaga koos olla. ma ei ole mõelnud, et oi, kui toredad ajad meil olid või kui ilusad mälestused. milline roosiline suhe meil oli, et tahaks tagasi seda kõike.
kui me Helenaga Oslos olime, siis erinevates paikades olles käisid mul läbi mõtted, et aa, siin me tülitsesime selle pärast. siin pargis me kaklesime selle pärast. polnudki midagi ilusat mälestada :D
väidetaval üks lahkumineku põhjuseks oli see, et ma olin emotsionaalselt kättesaamatu. alguses, kui seda kuulsin, tõmbusin kaitserefleksi. et nagu ää, mida...ei ole nii. nüüd ma olen seda nädalaid seedinud. aru saanud, et on küll jah nii. et ma olen sotsiaalne ja räägin lugusid oma elust. ja ma ei tunne, et mul kedagi raske usaldada oleks. aga tegelikult mul on väga-väga raske enda südameasju jagada. sest esiteks, ma mõtlen - keda kotib. teiseks - keegi ei saa mitte kunagi minust aru 101%. jaa, mu sõbrad on empaatilised, aga nagu et täielikult ei saa ju keegi aru, mis tegelt mu sees toimps. ja kolmandaks, ma olen aru saanud, et lõppude lõpuks oma probleemidele leian lahenduse vaid mina ise. küll ma midagi ikka välja mõtlen. et siis vahel ongi nagu see, et ma ei taha end äkki näidata...haavatuna...haavatavana....haavatult. aga jällegist mõnikord, kui ma tõesti räägin kellegile, mis tegelt mu sees toimub, tunnen end kergemalt. see polegi nii igakord. teine kord mõtlengi, et krt, miks ma seda praegu tegin. tunnen end nagu nõrk luuser nüüd.
ma ei saa D'le kunagi öelda, et näed - olen mõelnud sinust. et muretsen. ja, et kuidas sul läheb. öelda päriselt, mis mu sees toimub. sest siis ta on "hAahA, sA mÕtlEd mInUsT, SuL oN TuNdEd iKka, aRmAsTaD" blablabla. see kõik on nii lapsik.
ju mul on ajutine meeltesegadus. peas nagu lendab parvede viisi vapsikuid, kes surisevad ja pinisevad. ma pean oma mõtteid korrastama vahepeal. kirjutamine hästi aitab. aga no, kes enam viitsib käsitisi kirjutada. pluss, mu käsi väsib ja käekiri on kole.
ma siis proovin end avada. tervele maailmale. või no, tõenäoliselt pigem iseendale. sest kes aastal 2023 enam Bloggeris käib.
No comments:
Post a Comment