maria emma blogi

Minust ei saa kunagi poliitiselt korrektset kodanikku, kes kirjutab korralikult oma isiklikku blogisse, kellel on kõik rahaasjad korras, kes on emotsionaalselt terve jnejnejne. Aga ma tunnen, et elan elu täiel rinnal ja aasta 2020 osas olen nii positiviiselt meelestatud. Nii palju, kui mul on tüdrukud küüntes käinud, paljud ütlevad, et neil on nii hästi praegu. Ja minul on ka! 

Ma nii kaua arvasin, et normaalne on olla tugev ja kannatlik meeste kõrval, kes mind ei hinnanud, kes tegid mis tahtsid, mind kurvastasid ja ei hoolinud minuga kuskil koos käimisest. Mulle öeldi ka, et sa ei väärtusta ennast. A mida mul väärtustada oli enda puhul? Ma olin nii kindel, et nii ongi okei. Nüüd tean, et ei ole. Kui hea on, kui küsitakse "kuidas su päev läks" või kasvõi jutu sees moka otsast öeldakse "jõudsin koju".

Aasta lõpus käisin läbi ühe kaitseväelasega, kellega alguses justkui oli kõik tore, kuid päris ruttu muutus kõik imelikuks. Inimene tõmbas nii lukku ära, kord nädalas või kahe jooksul korra rääkisime, käis mul külas. Ja siis jälle kadus. Igakord, kui arvasin, et okei, et nüüd vist on kõik jälle enam-vähem, muutus ta imelikuks. Kui kord ütlesin, et anna teada, kui jõuad koju, siis mitte ühtegi piuksu mulle ei öeldud. Mitte, et ma tahaks ilgelt kontrollida, aga ikka tore teada, kui inimene, kellest mingil määral hoolid, annab sulle teada, et on elust ja tervet kodus. Ja kui julgesin öelda midagi selle kohta, siis vastuseks, et "meil ei ole üksteise ees kohustusi". No, ma ei tea, kui kaks inimest ikkagi meeldivad üksteisele, siis tulevad sellised asjad loomulikult. Peale seda, kui kantseldasin enne jõule teda purjus peaga, ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on kopp ees temast. Kõigil tuleb aeg-ajalt ette momente, kus juuakse üle ja kõik emotsioonid keevad üle pea. Küll ta tahtis sõidu pealt autost välja hüpata, küll ta saatis mind putsi, avaldas armastust ja lõpuks veel nuttis ka mu jopesse. Ja peale seda läks kõik jälle nii nagu enne. Enne emotsioone ei näita, kui on purupekki end joonud...kuigi korduvalt andsin märku, et olen tema jaoks olemas. Hea, et lõpuks leidsin endas tugevuse ta sinna kaugesse tumedasse aukku saata.

Kokkuvõttes ei ole mõtet end panna põlema kellegi pärast, kes ei hinda sinu eksistensi. Istugu üksi oma depressiooniga edasi ja oma parima sõbraga, kes on maailma suurim jobu tema juttude järgi. 

Kui kaks aasta algusest on minu ellu M'id tulnud ja mulle nii palju haiget teinud, siis olnud sügisel ütlesin endale, see aasta ei lähe nii (kuigi kolm on kohtuseadus). Ja ma ütlesin ka endale, et enam ma ei sebi ega lähe kokku mingi pooliku vennaga, kellega ma ei näe kooselu. Pole lihtsalt mõtet enam, kaks aastat Tallinnas on nii juba möödunud. Nüüd tasa ja targu, näpud ristis loodan vaid parimale. Kusagil on kõigile kuskil keegi.

Ma võtsin pikendused ära. Ja päris hea on oma juustega, võiksid pikemad olla. Muidu iseenesest materjali on.

Olen rõõmu leidnud taas oma taimedega majandamisest, ootan juba Saaremaale minekut, et saaksin ka õmblusmasina tagasi tuua linna.