igapäevaga ma tunnen, nagu ma vajuks aina sügavamale ja sügavamale ning ei suuda ennast kuidagi jalule seada. see on täpselt selline tunne nagu mõnikord mul unenägudes on, ma tahan joosta, püsti tõusta, kuhugi minna, on mul jalad seotud, ma ei näe jne.
mäletan, kui jalutasin koju ja peas ainult head mõtted ja rõõmus tuju. ise veel kirusin ennast, et nii heas tujus olin koguaeg...praegu on tõsiselt jube olla. sooviksin kasvõi 15minutit õnnelik olla. seltskonnas on kõik korras, ma naeran-räägin, kuid tunnen ennast veidikene kõrvale jäetuna. igapäevaga ma muutun aina ebakindlamaks. ma ei taha rabeleda, ma lihtsalt ei jaksa...ma ei suuda keskenduda ja oma energiat kulutada millegile mis tähtis on.
ma joon veel paar tassi kohvi ja siis tuubin ajalugu, eesti keelt ja inglise keelt nii kaua, kuni oksele hakkan.
mäletan, kui jalutasin koju ja peas ainult head mõtted ja rõõmus tuju. ise veel kirusin ennast, et nii heas tujus olin koguaeg...praegu on tõsiselt jube olla. sooviksin kasvõi 15minutit õnnelik olla. seltskonnas on kõik korras, ma naeran-räägin, kuid tunnen ennast veidikene kõrvale jäetuna. igapäevaga ma muutun aina ebakindlamaks. ma ei taha rabeleda, ma lihtsalt ei jaksa...ma ei suuda keskenduda ja oma energiat kulutada millegile mis tähtis on.
ma joon veel paar tassi kohvi ja siis tuubin ajalugu, eesti keelt ja inglise keelt nii kaua, kuni oksele hakkan.
No comments:
Post a Comment