I have stopped looking. And I constantly think about us and how we were. It even doesn't hurt, but makes me miss the good times. It's so weird to think about us as...one. I just wish one day it comes again. Or maybe I'm not here then?
Tegelikult on asi nii, et ma jälle nuhkisin seal, kus poleks tohtinud. Ma rääkisin täna msnis päris paljudega. Soojendasin suhteid üles. Homme Karliga välja, keda pole 100 aastat näinud. Michaeliga rääkisin ja Skype's, tema pika palumise peale tegin ühe kõne. Kõne saaja ei olnud aga väga õnnelik. Aga kuidas ma saaks öelda ära kõige p*dekamale, m*nnimale, t*r*pemale inimesele? Ei saagi...Ja tegelt, kell on peaaegu kolm öösel & i'm not sleeping. Harjutan ka veits oma eksamiks! Good night, darlings.
No comments:
Post a Comment