Ma tahan olla mina ise, kuigi nii tihti üritan kellegile, võõrale, tundmatule(!) meelejärgi olla. Ma ei tea, tõesti ei tea, miks ma nii teen. Täna lisas mind msni üks tudeng, muidugi olin ka kohe äksi täis, EKA õpilane ja puha. Aga asi kiskus veidraks ja üleüldse mis mänge ma iseendaga mängin? Piinan ainult iseennast tobedate mõtetega ja ehitan omale pilvelosse. Selle asemel, et oleks aeg pühenduda koolile, õppimistele, endale! Ma ei anna endale mingeid lubadusi, sest ei suuda neist kuidagipidi kinni pidada. Vastikult saamatu tunne on. Koolile löön käega, täna näiteks kohale ei läinudki. Ma pole uhke. Varem tundsin ennast hirmus rebelina ja tegijana, kui panin koolist poppi. Kunagi, algklassides, ei kujutanud ma ealeski ette, et hakkan koolist pausi panema. See tundus nii uskumatu, nagu mingi kuritegu. Ma ikka ja jälle lohutasin end, et kõik saab korda ja mis see siis ikka on, lõppude lõpuks läheb kõik hästi. Nüüd on käes hetk, kui näen kuidas asjalood halvenevad ja veel ei ole hilja, et asjad korda ajada, kuid ma istun ja ootan ja mõtlen ja kõigutan jalgu ja vahin lakke ja unistan...kellestki, millestki muust. Ja ma ei teagi, kas see on masendus või on mul lihtsalt pohhui.
No comments:
Post a Comment