Laupäeva hommikul käisime terve perega Sõmerul Maaelufestivalil. Üritus algas rongkäiguga - pillimehed, hobused ja traktorid. Platsil olid erinevad putkad püsti pandud, kes müüs taimi, kes toitu, kes käsitööd, kes loomi.
Oli püsti pandud aedik, kus sees olid pardid, lambad, kanad, jänesed, kitsed, poni, vasikas ja igasugused muud koduloomad. Kõik olid vabalt lahti ja said omavahel läbi. Aedikusse sissepääs maksis üks euro. Õega lunisime emalt kaks eurot, et saaksime ka loomi käppima minna :D Me ei olnud väga huvitatud müügil olevate asjade uurimisest.
Kõik oli tore, sain pilte teha ja loomadega olla. Aga need LAPSED seal aedikus!!! Mõned olid nii kasvatamatud ja sõnakuulmatud, et paha hakkas! Üks poiss võttis jänesel kõrvadest kinni ja tiris teda. Mul kohe vererõhk tõusis :D Ma tean, et nii neid püütaksegi kinni, aga see tatikas ei oskanud teda korralikult hoida. Ma käratasin talle, et mida sa teed?! Siis oli kohkunud näoga ja lasi looma lahti. Osa lapsi olid nii geniaalsed, et ajasid loomi taga. No, muidugi jookseb kana sul eest ära ju...mai või...üks plika ei saanud jänest kätte, muudkui ajas ja ajas taga. Ütlesin talle mitu korda, et ära aja taga. Aga see oli täiesti umbvenelane koos enda isaga, need ei saanud arugi, et ma neid kõnetasin, korduvalt.
Loomadest oli kahju ka...vasikal oli mitu saiaviilu ette visatud ja lapsed veel surusid põhimõtteliselt suhu talle seda...Mõni loom muidugi nautis, et neid näperdati...aga lapsed olid nii lärmakad ja jooksid pidevalt ringi. Mõni oli nagu hull, ühele poole, teisele poole, näppis üht-teist ja kolmandat. Ainult, et saaks korra käe külge panna.
Aedikus oli ka üks naine, kes siis hoidis silma peal, et kord oleks majas. Ta ütles meile, et see kits on selfie-kits. Ta oli tõeline sõps. Pärast ma istusin ta juures ja sügasin teda, tal vajus silma kohe looja selle peale :D Ma muidugi kartsin kitsesid kõige rohkem nende sarvede pärast, äkki virutavad.
Lõpuks ma tundsin, et mul on neist tatikatest kopp nii ees. Ausõna, ei taha beebide ja laste ümbruses olla ka mitte. Ükskõik, kui palju ma ka ei tahaks nendega läbi saada, ma ei suuda. Minu arust pole neis mitte midagi nunnut või armsat. Ainult karjuvad, vinguvad, lõhuvad midagi ja ei kuula sõna. Vähemalt enamik tunduvad sellised. Lapse saamise isu lükkus vähemalt veel viis aastat edasi :D
Iga ema jaoks on tema laps suurim ingel, aga mulle kui kõrvalseisjal hakkab lihtsalt veri pulbitsema, kui ma nende läheduses olen. Ma isegi ei taha mõelda, et mul oleks laps, kes karjuks kõrva ääres päevast päeva :D
Kogu postituse point oligi siis see, et festival oli mõnus, aga lapsed sakkisid. Seega ei, ei ja veelkord ei lastele.
Kogu postituse point oligi siis see, et festival oli mõnus, aga lapsed sakkisid. Seega ei, ei ja veelkord ei lastele.
No comments:
Post a Comment