Kolmapäeval oli viimane tähtis päev koolis. Pidime kaitsma klassiõdedega enda kursusetöid komisjoni ees. Ja kas musticas oli kirjutanud peale vahehindamist RIDAGI enda töösse?! EI! Ja kas musticas mõtles, et peaks. Jah, mõtles, aga tegi seda alles kümme tundi ENNE tähtaega.
Küsisin töölt ära kella kümneks ja pool 11 olin kodus. Asusin kodus kohe kirjutama. Kella kaheni öösel pingutasin. Ma olin nii väsinud ja pea oli täiesti sassis otsas. Ma ei tea mitu korda ma iseendaga vaidlesin, et ei ma ei suuda, ei ma teen ära ja lähen kohale, ei ma ikka lähen magama, ei ma pean selle ikka ära kirjutama. Tavaliselt olen ma südamerahuga koolitööd tegemata jätnud ja magama läinud, aga tol öösel ma ei suutnud. Eriti seepärast, sest see oli meie kursusel esimene ÕIGE kaitsmine. Komisjoni ees ja slaididega ning puha.
Kell kaks öösel läksin magama, sest nii paha oli olla juba. Ärkasin hommikul pool kuus, saatsin Taneli tööle ja hakkasin edasi kirjutama. Pool üheksa pidin koolis olema ja enne seda käisin ema juures printimas ning tööd kolmes eksemplaris kiirköitjate vahele panemas.
Kui kaitsmine pihta hakkas ja klassiõed oma töid esitlesid, siis pinge nagu langes...nägu õhetas ja pea valutas aga hirm ja pabin oli vähemaks läinud. Komisjon muidugi grillis ikka mõnuga esitlejaid. Mind ka, aga kui see läbi sai, siis ma tundsin, et läbi ma ei kuku. Ja ei kukunudki.
Poolteist tundi hiljem oli personalipraksi kaitsmine, ehk igaüks pidi rääkima ühe meeldejääva sündmuse, mis praktika ajal juhtus ja kõik :D
Nüüd ongi kooliaasta LÄBI! Üks aasta veel ja siis on ongi kõrgharidus käes.
No comments:
Post a Comment