Kas teil on ka nii, et kuigi te teate ja tahaksite magada, siis hakkab peas ringlema miljon asja mida PEAKS, VÕIKS ja TAHAKS teha...tuleb kurbus, et pole aega, pole ressursse...
Eile, kui musu juba mu kõrval norskas, tuli mul selline kurbus peale...tahtsin tegelikult väga magada, et hommikul normaalsel ajal üles tõusta. Mul hakkas nii ängistama, et läksin kolmandasse tuppa istuma ja pillima. Juuksed ei kasva, toitumine on pekkis, kaal ei lange, raha on otsa saamas, jõulud on tulemas, üüri on vaja maksta detsembri alguses...Ma ikka mõtlen, et kuidas mõned inimesed on nii ilusad ja mina ei ole. Kuidas mõned on nii nutikad ja suudavad oma ärid ja ettevõtted nii hästi käima lükata aga mina ei suuda mitte millegi peale tulla...
Üks tegemata asi, mis mind näris ja vahepeal ma lausa loobusin sellega tegelemast aga nüüd võtsin end kätte, sest ma teadsin, et enne ma rahu ei saa. Unustan võib olla paariks päevaks ja siis mingil ööl hakkab jälle pihta. Asi on Töötukassaga. Igavene pikk saaga on mul seljataga nendega. Ma ei viitsigi täpselt siia kirja panna, mis ja kuidas, sest ma jääkski vist kirjutama. Hea uudis on see, et mul on VÕIB OLLA võimalik saada poole aasta eest töötu abiraha...see oleks enne jõule lihtsalt MEGASUUREKS abiks. Aga lootma ei saa jääda, sest võib olla nad leiavad mingi punkti või jumal teab mida ja võin kõigile adjöö öelda.
Ma pidevalt tunnen, et mul on midagi vaja. Mõnda riide esest, meigi asja...uusi esemeid koguaeg. Eile istusin kolmandas toas ja vaatasin kõike, mis ma kokku olen kogunud. Tahaks KÕIK lihtsalt minema visata ja kuskil metsas kännu otsas elada...
Kui mõtlen mõne oma tuttava peale, tuleb mõnikord selline soe tunne sisse, et issand, kui paigas mul asjad tegelikult on. Mul on kallis kaasa, meil on OMA kodu, ühine loom, käime koos metsas jalutamas, naerame ja lollitame. Mina käin kooli ja otsin tööd, tema käib tööl. Lihtsalt öösiti voodis pikutades tulevad need lollid mõtted pähe ja ma ei oska neid blokeerida. Päevasel ajal ma ei kurvasta selliste asjade pärast...Tahaks lihtsalt sõltumatu olla...lihtalt ELADA...
xoxo,
musticas
Ööd ongi selles osas raskemad jah. Öös on alati asju.
ReplyDeleteTöötukassa kadalipu olen ka mina läbinud, mis pole muidugi veel päris läbi aga hetkel pole mul küll neile ühtegi halba sõna öelda. Väga mõistvalt on suhtutud ning aidatud nii palju kui vähegi võimalik mind.
Mis puutub aga asjadesse ja sellesse, et kogu aeg oleks vaja mingit uut nänni, siis olen tähele pannud, et see väheneb ajaga. Hakkad hindama rohkem kvaliteeti ja vähem kvantiteeti. :) Vähemalt üldjuhul see nii on.