Vabatahtlikuks tahtsin ma minna juba tegelikult kevade alguses. Aga kuna sel ajal töötav juhataja ei olenud eriti huvitatud minu soovist ja üsna peale soovi avaldamist sain tööle politseisse. Esmaspäeval feissis surfates nägin, et varjupaigas on nüüd tööl uus naissoost juhataja. Õhtul enne magama minekut otsustasin, et kõik, nüüd aitab, homme võtan ennast kokku ja peale küünehooldust lähen isiklikult kohale varjupaika. Ja nüüd ma siis olengi vabatahtlik seal. Esimesed päevad ma olen niisama passinud, sest ma alles tutvun kõigega ja uus juhataja tahab muudatusi aga et kust ja millega alustada tuli selgeks teha. Täna tuli Viljandi loomade varjupaiga juhataja ja varjupaikade üldjuht Rakverre ning hakkasime muudatusi ellu viima!
Muidugi võtsin endale ka hoiukiisud. Mama cat ja two baby kittens. Kassid loovutati Loksalt ja kuna meil on majad kasse täis, siis pakuti mulle neid, kuna avaldasin soovi hoiukaks. Emmekiisu sai paraja šoki ja õhtul koju jõudes oli tal kohutav nohu :( Nüüd on ta kolmandat päeva voodi all, õnneks hakkas ta sööma ja on tabletid koos konserviga nahka pistnud. Enam ta nii kõvasti ei nohise, hingab normaalselt aga öösel ma kuulsin, kuidas ta aevastas päris palju. Kiisupojad on alles kolme nädalased, väga vaikselt tatsavad ringi. Ma loodan, et kui kiisapojad suuremaks kasvavad ja aktiivsemaks muutuvad, siis ka mama cat hakkab ennast vabamalt tundma. Näitan enda hoolealustest pildikesi, they are cute as hell!
Muidugi võtsin endale ka hoiukiisud. Mama cat ja two baby kittens. Kassid loovutati Loksalt ja kuna meil on majad kasse täis, siis pakuti mulle neid, kuna avaldasin soovi hoiukaks. Emmekiisu sai paraja šoki ja õhtul koju jõudes oli tal kohutav nohu :( Nüüd on ta kolmandat päeva voodi all, õnneks hakkas ta sööma ja on tabletid koos konserviga nahka pistnud. Enam ta nii kõvasti ei nohise, hingab normaalselt aga öösel ma kuulsin, kuidas ta aevastas päris palju. Kiisupojad on alles kolme nädalased, väga vaikselt tatsavad ringi. Ma loodan, et kui kiisapojad suuremaks kasvavad ja aktiivsemaks muutuvad, siis ka mama cat hakkab ennast vabamalt tundma. Näitan enda hoolealustest pildikesi, they are cute as hell!
No, mida nunnusid eks?! *südame silmadega smail* Ma ei tea, kas ma kujutan ette või kiisude emmel on silmadega midagi lahti? Või on see lihtsalt nohust?
Ja nüüd mõned pildid varjupaiga dogedest. Esimene pilt on mu kõige-kõige lemmikum koer. Ta on jube arglik aga temaga rääkides tal saba lehvib õnnest, samal ajal jalad värisevad hirmsat moodi. Temast saaks kõige usaldusväärsem koer ever. Ma tean, et ta on pärit Tapalt ja tema kutsikaid tõi üks naine iga aasta varjupaika. See aasta püüti ta kinni uinutades ja kuna ta on terve elu lahtiselt jooksnud, siis ta on nii segaduses, mis temaga toimub. Aga ma arvan, et kui temaga pidevalt rääkida ja suhelda, hakkab ta usaldama. Tal on kohe selline hea süda ja ta pole absoluutselt agressiivne.
Järgmisel pildil olev koer on 80% pime. Täna käisin temaga jalutamas. Ta ikkagi näeb nii palju, kus on puu ja maja, ei ole nii, et kõnnib vastu seina.
See on Piraat, meie varjupaiga kass, kes väljas ei käi ja elab kontoris. Ma meeldin talle vist eriti, alati ronib mulle sülle ja noh, ega mul selle vastu midagi pole. Aga jube, kuidas ta karvu ajab, praegugi tunnen, et suu lagi ta karvu täis :D
Ja üleskutse loomasõpradele! Kuna me varjupaigas värvime, tõstame kõike ümber ja uuendame, siis meil on vaja ehitusmaterjale, tekke kassidele, mööblit ning suurematel toimetuspäevadel ka abikäsi paariks tunniks. Kui tunned, et soovid millestki looobuda või tahad appi tulla, võta julgelt ühendust. P.S. Meil on hetkel kassielanike üle saja, seega äkki keegi tahab hoopis endale uut sõpra?
See on väga armas, et sellise südamelähedase tegevuse oled endale leidnud :)
ReplyDelete