Õõh, hommikul tööle minek algas sellega, et auto uksed ei tulnud lahti lukust. Nii läbi jäätunud olid. Ei olnud meest abis, ei olnud ema appi tulemas...täiesti lootusetu olukord. Vahepeal jõudsin juba teise linna otsa kõndida ema juurde, siis natuke enne sinna jõudmist tuli välja, et ta hakkab Tallinnasse minema. Pöörasin siis otsa ringi ja helistasin tööle, sest kell oligi juba nii palju, et ma oleks kohal pidanud olema. Nüüd võetakse raudselt poole tunnise hilinemise eest kaks töötundi maha või miskit. Aga kui olen tööl kauem kui 13h, siis küll kedagi juurde maksmine ei huvita, Õõh. Lihtsalt mõtlen, et see ongi elu või? Ennast katki töötada? Oleks siis vägev seltskond ja mõnus keskkond. Aga ei. See "lõhn", mis seal tšehhis on, hakkab juba vastu. Nii rott töö...
Nüüd vedelengi siin ja valutan jalga. Homme kahjuks tööle kontoriosakonda praktikale, see ka ei suju kuidagi. Dokumendihaldus on ikka nii tume ala minu jaoks. Saaks selle paberi kätte ja läheks edasi kuskile kutsekasse õppima reaalset ametit.
Ülehomme paraku jälle tööle. Kaks viimast selle aasta nädalat veedangi enamus päevad haisukas tšehhis. Täna õhtul (või pigem öösel?) sain autouksed lahti. Panin masina tööle ja kaapisin natukene jääd maga. Loodan, et siis uksed homme hommikul avanevad.
Sisendan endale, et bad day doesn't mean it's a bad life aga...Aga praeguseks peace out.
No comments:
Post a Comment