Eile peale väsitavat shoppamist sain kokku Art Cafe's Jaana ja Sandraga. Rääkisime elust ja tegemistest. Mingi aeg tuli teemaks kool, töö, õppimine, kodu...et kiire on koguaeg. Vähe vestlesime sellel teemal ja väga sügavele ei laskunudki Täna hoopis tööl hakkasin mõtlema sellele ja pidevale kiirustamisele. Reaalselt koguaeg on KIIRE. Hommikul ärkan, jooksuga riidesse, ruttu tööle. Tööl on tamp koguaeg peal, kiiremini-kiiremini. Muidugi mida kiiremini teed, seda varem saad koju. Aga lihtsalt meil on tööjõu puudus ja kaupa tuleb nii palju peale, et ei jõua! Täna näiteks pidi köögis olema kolm inimest aga oli ainult üks. Kell pool 11 veel kapsarullid olid ahjus. Õnneks töökaaslane võttis selle viimase enda peale ja ma sain töö poolt tellitud taksoga koju minna. Kes teab, millal muidu oleksin koju saanud...Tundsin täna kuidas mu keha on niiii kurnatud sellest pidevast kiirustamisest. Piin.
Vabadel päevadel ei teegi eriti midagi...ja kui teen siis on ka nii, et poodi, ema juurde, ruttu koju, siis sinna-tänna...Ja oiii, kuidas kõik kohad on kanged ja valutavad. Hommikul kui voodist tõusen, siis nagu vana inimene, ei saa selga sirgekski ajada, käin küürakalt. Siis nagu keha soojeneb üles ja saab selja sirgu ajada...aga ikkagi...annab tunda see +12h seismine ja raskuste tõstmine.
Tegelikult töö on rotikas aga samas...kärab kah. Poleks päevad vaid nii pikad...Võrreldes eelnevate töökohtadega, siis ei ole seda "ei tahaaaa minnnaaa" tööle tunnet. Muidugi pühapäeva hommikuti on see küll. Tean, et Tanel on viimast päeva Rakveres ja läheb õhtul Tallinna ning ma ei saagi temaga koos olla. Eriti sakib see, kui ma olen reedel ja pühapäeval tööl. Ehk ainult laupäeval saame koos olla :'( Noh, peagi algab tal juba praktika, siis hakkab tal just kui töö graafiku alusel, nii nagu enne.
Unerežiim on ka kuidagi imelik...öösiti ärkan tihti mitu korda üles. Vahel täiesti põhjustea. Mõnikord on aga sada häda Küll on külm, siis joogijanu, siis tekib pissihäda...nooremana võisin mõnuga 13h jutti magada ilma, et ükski eelnimetatud probleemidest segaks. Harva on nii, et õhtul lähen magama ja magan ühe jutiga hommikuni välja. Sellest ebakorrapärasest magamisest on nii kurnatud tunne ärgates...
Ja postituse pealkiri on tingitud sellest, et kas see ongi nüüd see täiskasvanud inimese elu? Mõtlen küll, et tundub nagu üks halb uni...Eks igaüks loob endale põnevuse ellu. Aga krt, aega pole ju.
No comments:
Post a Comment