Hei-hoo

Teate, tekkis kohe isu kirjutada. Tahaks nagu ennast tühjaks valada. Aga midagi pole juhtunudki. 

Reedel minek Tallinna, meie vana kamba "kokkutulek". Alguses olin elevil aga nüüd on olnud mitu päeva. et järgi mõelda ja mul on vist tulnud peale igava täiskasvanu sündroom. Ei viitsi, ei taha võõras koha ööbida, pidu panna, pohmakat põdeda, kahe linna vahel sõita. Samas niigi jõuludel ma ei käinud ühisel jõulupeol, tahaks ju teisi näha. Ma ei oska enam näha seda põnevust pidudes, mida ma vanasti nägin. Paar aastat tagasi oli hoopis vastupidi, jumal eest, ma ei tahtnud ühestki peost/istumisest ilma jääda. Minu puhul on tõesti nii, et äärmusest äärmusesse aga seda kuldset keskteed ei leia :D Aga noh, eks üheks tuju alla tõmbajaks on ka rahaline olukord. Pagana vannituba. Puhtalt materjalide on läinud juba hunnik pappi, 170€ plaadid ja 60€ segud ning selline kraam.

Mul oli neljapäevaks planeeritud küünehooldusesse minek, nii koledaks olid läinud. Kirjutasin tehnikule, et jätan ära selle käigu. Pakkus mulle eile kohe aega, et tulgu ma salongi. Ma ütlesin, et rahaliselt lihtsalt ei mängi välja ja ta oli nii hea, et tuli mulle vastu. Maksan järgmine nädal. Ja ausalt öeldes, ma ei jõudnudki välja mõelda, mida teha lasta. Lõpptulemus tuli aga väga huvitav, seda värvi küüsi pole mul kunagi olnud. Jäin rahule.

Eelmises postituses kirjutasin tüütust loomapoe müüjast ja et ostsin hamstrile jooksupalli. Hamstripoiss mahtus sinna küll aga ikkagi peaks see suurem olema. Tagatipuks ta ei mõikand, mis seal teha :D Kraapis seda natuke sees poolt ja kogu lugu. Avastasin veel suure mõra sellelt, muidugi tagasi seda ei tahetud poodi võtta. Jumala närvi läksin. Mõtlesin kittumiskirja saata Zooplanetile aga on kavalad, pole avalikult emaili internetti pannud.

Mõned kevadised fotod.

xoxo,

musticas