Ma kohe ei teagi kust alustada...tavaliselt ma ei kirjuta siia eriti emotsionaalseid, hinges kipitavaid eraasju. Aga äkki oskab keegi nõu anda, sest tõesti, mitte kellegilt pole nagu küsida.
Kui ma gümnaasiumis käisin, siis ma ei teadnud kelleks ma tahan saada ja kus ma töötada tahan, kuhu linna kolin...Arvasin, et ajapikku suudan välja mõelda. Aga siiamaani ei ole suutnud endas vastuseid leida. Ja see hakkab tõsiseks probleemiks kujunema. Kuidas ma tean ja kuidas ma leian selle töö, mis mulle istub?
Kohe peale keskkooli läksin Saksamaale lapsehoidjaks. Sain peagi aru, et see EI OLE ikkagi see. Lapsed ei ole minu teema. Ja oi, jummel, mis kammi ma seal läbi elasin. Sellest kirjutan ehk kunagi hiljem.
Tulin Eestisse, põgenedes (jep), otsisin pool aastat tööd - tulutult. Aasta algusest sain Töötukassa kaudu ühele koolitusele. Selle lõppedes pakkisin asjad aprilli kuu lõpus ja läksin vanaisaga Saaremaale. Leidsin endale ja Tanelile töö 10km vanaema-vanaisa majast eemal kämpingus. Tagasi mõeldes oli see üks ilus ja hea aeg. Kuigi me olime oma suhtes väga ääre peal - kas minna lahku või jääda kokku. Nüüdseks on sellest kriitilisest punktist õnneks aasta aega ja peale juba möödas.
Suve lõppedes tulime tagasi Rakverre. Sain sisse Lääne-Viru Rakenduskõrgkkooli. Alustasin juhiabi õpinguid kaugõppes ja Tanel sai tööle Viru Vanglasse. Nüüdseks olen aru saanud, et see on üks mõtetumaid erialasid ja ilmselt ma ei hakka sellel ametil töötama. Aga kuna koolis on kerge, harva peab kohal käima, tööd on lihtsad, eksamid on enamasti materjalidega, siis veeretan need kaks alles jäänud aastat läbi.
Otsisin jälle tööd, ei leidnud....ma ei olnud nõus minema klienditeenindajaks või töötama alla 500€ eest. Sellel kevadel avanes mul võimalus tööle minna politseisse, kus ma ka hetkel töötan. Iseenest ju hea riigitöötaja olla. Ja palka saab kenasti üle 500€. Kuid siiski on mul üks madalamaid palkasid Rakvere politseijaoskonnas.
Eelmine suvi, kui ma töötasin kämpingu baaris teenindaja, arvasin, et see töö sakib sajaga. Igatsesin ja mõtlesin, et vot, kontoritöö mulle meeldib. Nüüd olles tuim kontorirott, saan aru, et ei, ikka eelmine töö oli parem. Arvasin, et mulle ei istu graafikuga töö vaid hoopis E-R 08.00-17.00. Valesti arvasin igastahes!!! Graafikuga oli see, et käisidki kolm päeva tööl ja siis oligi puhtalt kolm vaba päeva! Kuigi jah, tööpäevad olid pikemad aga see polnud hull asi. Hullem on see, et reede õhtul tulen koju, siis ei viitsigi nagu midagi teha, kuskile minna. Laupäev on siis ainus täielikult vaba päev ja pühapäeval hakkab mul peas vasardama "homme tööle, homme tööle". Ei saa lihtsalt rahus midagi teha, ainult sellele mõtlen. Päris tõsiselt, ma ei puhkagi, ma ainult mõtlen tööle, ma võtan selle koju kaasa...
Ripsmetehniku juures käies ütles ta, et tema ei suudaks kontoris töötada, ta peab saama ise oma aega planeerida. Ja siis ma nüüd hakkasngi mõtlema - leiaks sellise töö, et mida rohkem tööd teed, seda suurem palk. Et saaks ise valida tööaega. Aga ega sellist tööd ju ei pakutagi, selleks pead ise enda tööandja olema. Ilu valdkond mulle ilmselt meeldiks...aga neid iluteenindajad on juba niigi siin pisikeses Rakveres. Lisaks mul peaaegu puudu ju tutvusringkond, kõik on siit linnast ammu lahkunud.
Üks asi, mis ka minu jaoks lihtsalt vaikselt tappev praegusel töökohal on, on see, et puudub igasugune suhtlus. Olen kabinetis kolleegiga, kes on minust kaks korda vanem, meil ei ole millestki rääkida. Meie kabinet majas on nii eraldatud ja üksik maja peal. Teisel ja kolmandal korrusel on pikad koridorid kabinettidega, inimesed liiguvad seal, räägivad juttu ja nii. Mul on lihtsalt vaja kellegiga rääkida päeva jooksul!
Üks asi, mis ka minu jaoks lihtsalt vaikselt tappev praegusel töökohal on, on see, et puudub igasugune suhtlus. Olen kabinetis kolleegiga, kes on minust kaks korda vanem, meil ei ole millestki rääkida. Meie kabinet majas on nii eraldatud ja üksik maja peal. Teisel ja kolmandal korrusel on pikad koridorid kabinettidega, inimesed liiguvad seal, räägivad juttu ja nii. Mul on lihtsalt vaja kellegiga rääkida päeva jooksul!
Ma leian, et ma olen piisavalt noor inimene, et tööd endale valida. Mul ei ole lapsi, keda üleval pidada, meil ei ole pangalaenu, järelmakse, korteriüüri...Rahaprobleemid tekivad lihtsalt sellepärast, sest me laristame.
Nüüd ma siin istungi - teadmatuses, mida teha. Tunnen, et elan lihtsalt selleks et töötada ja töötan selleks, et elada. Surnud ring.
Tahaks lihtsalt VABA olla!
Nüüd ma siin istungi - teadmatuses, mida teha. Tunnen, et elan lihtsalt selleks et töötada ja töötan selleks, et elada. Surnud ring.
Tahaks lihtsalt VABA olla!
Sa vastasid ise juba oma probleemile. Esiteks kulud kontrolli alla ja teiseks vali siis vahetustega töö,kus makstakse natuke vähem palka. Aga vali selline, kus on võimalus "karjääri" teha.
ReplyDeleteMa mõtlen seda, et kuskilt peab ju ikka alustama. Et kohe ei saagi mingile jube heale ja ideaalsele tööle (kui sa just nagu mega lucky pantsides sündinud pole haha). Selle jaoks peab ikka vaeva nägema ja pingutama.
ReplyDeleteSa kirjutasid, et ei taha olla klienditeenindaja. Aga mõtle näiteks hoopis niipidi, et kui sa oled kuskil ala ilupoes või mõnes riidepoes müüja, siis sealt võiksid endale eesmärgi võtta, et õppida ja lõpuks näiteks kõrgemale kohale proovida saada. Ja siis sealt juba edasi minna ja mõelda laiemalt ja suuremalt, et mis sa nüüd edasi saaksid teha.
Või, kui sa töötaksid kuskil restoranis või baaris vms, sa võiksid hakata tippi kõrvale panema. Mina töötasin baaris, ja kolme kuuga panin 300 euri kõrvale :) (ja eestis suht sama tips mis prantsusmaal) Sa ei kujuta ette mis hea tunde see andis!
Alguses kindlasti raske raha kõrvale panna, aga leia endale eesmärk, et miks seda teha (ka niisama, oma palgast). Näiteks, et tahate reisile minna, või tahad midagi kindlat osta (minu puhul oli arvuti). Ja mina panin veel kinnisesse karpi, ehk siis kolm kuud mul polnud õrna aimugi palju seal mul oli!
Saan täiesti aru, et tahaks kohe ja praegu midagi lahedat teha, aga ise ka eitea mida tahaks teha. Olen ise olnud täpselt samas situatsioonis (ja olen suht praegugi) Aga ma proovin mõelda positiivselt ja uskuda endasse, et küll see minuni ka tuleb. Terve elu veel ees, aega on proovida ja katsedada, põruda ja edasi minna. Kõike jõuab, ja küll see üks ja ainus lõpuks ikkagi jõuab sinuni. Ja kui ei proovi erinevaid asju, ega siis otseselt ei teagi mis sulle meeldiks üldse (nt et avastasid et kontoritöö ikka pole üldse sinu, nüüd sa siis ju tead :) )
Võin näiteks tuua isegi oma õe. Ta alustas töötamist kuskil neste bensukas öö töötajana, kui ta 17-18 oli. Ja nüüd ta on 36 ja omab oma riide brändi ja teenib sellega kõva raha, ja mis kõige tähtsam - ta armastab oma tööd :) Muudkui vurab neid seelikuid igapäev! Ja lisaks tänu sellele on ta tutvunud niiiiiiiiiiiiii paljude inimestega, seal hulgas igasuguste tuntud eesti inimestega. Aega võttis tal, aga näed asja sai ja nii suure asja veel, et on lausa tuntuks saanud ise ka!
Vot see on eeskujuks mulle! :D Seega kuskilt peab alustama, et lõpuks ka kuskile jõuda! Niisama toas istudes midagi juhtuda ei saagi :)
Issake kui pikk jutt tuli :D
Ole tubli ja edu sulle :) Küll sa midagi välja mõtled!
Tead, ma tahakski kuskil riidepoes isegi töötada aga mind hirmutavad need pikad tööpäevad ja et äkki ei saa töökaaslastega läbi. Hästi awesome oleks kui saaks mingi manekeenide stylistaks poeakendel aga selliseid tööpakkumisi Rakveres lihtsalt pole! :(
DeleteMa tahaks kah nagu oma asja ajada, midagi püsti panna aga puudub see keegi, kellega mingit visiooni looma hakata. Keegi, kes olekski business partner ja aitaks mõttejõu ja -nõuga :D
Praegu ma lahkun töölt augustiks ja siis lähen reisile. Ma pole pmst kunagi kuskil käinud ja nüüd kui on paus ja raha ka, siis pean ära kasutama selle võimaluse. Muidu lükkan seda edasi, siis pole võimalik minna (raha ja aja poolest). Naudin kuukese puhkust ja sügisest on siht taas tööle minna. Sellised plaanid praegu.
Eks mu suurimaid vigu ja vahel on see ka hea, on see, et ma tahan kõike palju, kiiresti ja korraga...