Ma lihtsalt olen nii pettunud. Inimestes. Alates sellest, kuidas kogu mu praktika jamps on läinud, kuni selleni, et keskkooli parimad sõbrad on põhimõtteliselt mu elust kadunud. Jah, ka mina olen viimases süüdi...aga mind teeb nii kurvaks asjaolu, et ei leita aega. Koguaeg on kõigil kiire! Tegelikult on minu arust ikkagi nii, et kui on piisavalt tähtis asi/toiming/inimene, siis leitakse aega, kasvõi ühe tunnikese. Samas ma olen enda arust pea kõigile selgeks teinud, et ootan alati endale vanu sõpru külla aga mulle tundub, et paljud ei tunne ennast enam minuga vabalt nii nagu vanasti. Selles suhtes, et näiteks Inna ja Sandraga me vahel ei räägi nädalaid aga kui kokku saame, siis on kõik nii nagu vanasti. Ma saan aru sellest, et kõigil on omad toimetused ja elud on muutnud aga sisimas me oleme ju ikkagi need samad inimesed? Sama huumorisoonega, sama iseloomuga...
Täna oli selline pilvine ja nutune ilm, ausalt öeldes mulle see täitsa meeldis. Käisin Sandra juures tema sünnat tähistamas, kinkisin talle kolm lemmikvärvi roosi ja kuna ta on kassiinimene, siis ka ühe samateemalise pisikese joonistuse. Peale seda käisin Jaama tänaval kirparis, otsin 20 sendi eest korraliku kõvade kaantega kaustiku ja 80 sendi eest kaks pokaali. Korrastasin oma joonistusi ja panin uude kaustikusse meie arved, grantiid ja muud tähtsad paberid.
Nüüd ma istungi siin segaste tunnetega ja natuke solvununa. Võib-olla ma ei peaks aga ma ei oska sinna midagi parata.
P.S. Praegu trükkides Benjamin pikutab mu käe peal, numminess overload.
xoxo,
No comments:
Post a Comment