Nädal algas sellega, et sõitsin bussiga Jõhvi Qvalitasse tervisekontrolli. Seal võeti verd veenist, mõõdeti pikkust, kaaluti, kontrolliti nägemist, tehti mingisuguse aparaadiga südamerütmi kontrolli...Kui mulle öeldi, et verd võetake veenist, siis ma hakkasin kartma. Kunagi ammu-ammu, arvan, et olin kuskil kuue aastane, sattusin millegi pärast Kuressaare haiglasse oma vanaema-vanaisaga. Ma ei mäleta, mis mul viga oli või mis värk üleüldse oli, aga mäletan ainult seda kuidas õde surkis mul veenides ja oi blin, kui valus see vere võtmine oli. Seetõttu pole ma kunagi julgenud ka veredoonor olema. Ma tundsin, kuidas mu nägu läks kaamemaks ja junn oli jahe :D Aga asi polnud üldse nii hull, see nõel tundus nii pisitilluke ja tõesti, ainult korra oli tunda kerge suts. Arst ütles, et mul on kõik näidud korras ja olen terve inimene!
Peale seda läksin ema juurde politseimajja. Sain halva uudise, et ikkagi ei saa praktikale. Ja teate, mis nali on? Ma hakkasin seda asja ajama jaanuari alguses ja praktika esimesel päeval tuleb teade, et keegi, kuskil Tallinnas, mingi tähtis nina ütleb, et ei. Ei võta praktikanti. Lahe...
Enne Rakveresse tagasisõitu tegin aega linna peal parajaks. Käisin Maxima XX'i loomapoes, Zooplanetis ja teate, olukord seal nende loomadega oli palju parem! Neil olid tükkmaad suuremad puurid. Ostsin hamsudele krõbinaid ja neile, kui ka merisigadele närimispulgad.
Teisipäeval ajas Tanel mind varakult üles ja peksis mind endaga Palermosse kaasa tulema. Ta seal jooksis ja mina tõmblesin nende rauast trenažööride peal. Kusjuures megamõnus oli nii vara ärgata, eriti, kui veel ilm on suppper! Päev on pikk ja on aega erinevaid toimetusi teha. Koristasime veits, endiselt on suureks probleemiks tolm. Üks päev koristad kõik ära, järgmine päev on juba tolmukiht kapil. Hulluks ajab!
Istutasin ühe lillekese ümber ja...
Kolmapäeval rentisime haagise ja tõime Kadrinast kummuti ning pesumasina ära. Karja tänvalt, ema juurest, tõime kolmekohalise punaka diivani ära.
Neljapäeval hommiku lebotasime kodus ja ei teinud midagi, Täna käisin Taneliga Põhjakeskuses ja Cash&Carrys süüa ostmas. Kõige pealt ehmatas mind NewYorkeris ühe pere käitumine. Meesteosakonnas oli ema oma pojaga, kes taidlesid ja vaidlesid riiete üle, samal ajal rääkis see ema oma sõbrannaga, lisaks teises poe otsas karjus tema tütar proovikabiinist. See ema läks siis sinna ja tütar ütles eriti nipsakalt: "Ma pidin ju niiiii vähe ootama". Siis see ema kukkus sõimama, et tema peab ühega ühes poe otsas olema ja siis ta ei jõua mõlema lapse juurde. Muidugi toimusid kõik need vestlused ikka nii, et kõik inimesed poes kuulisid :D Mul endal hakkas poes ebamugav, kui mingi kamp karjub koguaeg ja arutab oma pereasju nii, et kõik kuulevad...
Õhtul koristasime ja Tanel sugulased käisid külas.
Reedel ei teinud suhteliselt mitte midagi, laupäeval käisime matustel...
Pühapäeval peale ärkamist pesin nõusid ja korrastasin natuke tube, sõitsin ema juurde sugulaste juurde, sõidutasin neid enda korterisse, näitasin loomi ja rääkisime juttu. Siis enne ühte sõidutasin nad tagasi ema juurde ja üheks tuli Sannu külla. Tšillisime ja vaatasime telkut. Peale seda läksin ma jälle ema juurde. Hakkasin inglise keele sõnu ümber kirjutama ja kui olin juba viimase unit'i juures, avastasin, et mul on need juba vihikusse kirjutatud -_-
Õhtul koju tulles vanamehest naabrimees oli jälle "superhästi" maja ette parkinud, nii et tema roostetanud Audi võttis 1,5 kohta. Kui viisakalt ja kokkuhoidlikult parkida mahub neli autot maja ette. Hetkel mahtusin mina, kolmandana, vaevalt sinna ära. Parkisin meelega talle nii lähedale, et tal oleks raske oma suure õllekõhuga autosse istuda :P Ükskord see vanamees midagi kobises Tanelile, et tema auto koht on nüüd ära võetud. Vabandage väga aga maja ees pole tegelikult parkimisplatsigi, veel vähem on seal kellegil enda isiklik koht...ja tõesti, kas ei või siis viisakalt ja kokkuhoidlikult parkida, et kõik mahuksid kenasti ära. BMW omanik näiteks pargib alati kenasti puu juurde, mitte mingisugust probleemi ei ole. Aga noh, vanainimesed...
Aga muidu oli mõnus veeta aega enda sugulastega. Mida aeg edasi, seda enam kaovad keskkooli aegsed sõbrad ja tuttavad, millest on muidugi kahju aga midagi pole parata. See-eest sugulased jäävad sugulasteks ja nüüd vanemana oskan ma rohkem neid hinnata :)
Neljapäeval hommiku lebotasime kodus ja ei teinud midagi, Täna käisin Taneliga Põhjakeskuses ja Cash&Carrys süüa ostmas. Kõige pealt ehmatas mind NewYorkeris ühe pere käitumine. Meesteosakonnas oli ema oma pojaga, kes taidlesid ja vaidlesid riiete üle, samal ajal rääkis see ema oma sõbrannaga, lisaks teises poe otsas karjus tema tütar proovikabiinist. See ema läks siis sinna ja tütar ütles eriti nipsakalt: "Ma pidin ju niiiii vähe ootama". Siis see ema kukkus sõimama, et tema peab ühega ühes poe otsas olema ja siis ta ei jõua mõlema lapse juurde. Muidugi toimusid kõik need vestlused ikka nii, et kõik inimesed poes kuulisid :D Mul endal hakkas poes ebamugav, kui mingi kamp karjub koguaeg ja arutab oma pereasju nii, et kõik kuulevad...
Õhtul koristasime ja Tanel sugulased käisid külas.
Reedel ei teinud suhteliselt mitte midagi, laupäeval käisime matustel...
Pühapäeval peale ärkamist pesin nõusid ja korrastasin natuke tube, sõitsin ema juurde sugulaste juurde, sõidutasin neid enda korterisse, näitasin loomi ja rääkisime juttu. Siis enne ühte sõidutasin nad tagasi ema juurde ja üheks tuli Sannu külla. Tšillisime ja vaatasime telkut. Peale seda läksin ma jälle ema juurde. Hakkasin inglise keele sõnu ümber kirjutama ja kui olin juba viimase unit'i juures, avastasin, et mul on need juba vihikusse kirjutatud -_-
Õhtul koju tulles vanamehest naabrimees oli jälle "superhästi" maja ette parkinud, nii et tema roostetanud Audi võttis 1,5 kohta. Kui viisakalt ja kokkuhoidlikult parkida mahub neli autot maja ette. Hetkel mahtusin mina, kolmandana, vaevalt sinna ära. Parkisin meelega talle nii lähedale, et tal oleks raske oma suure õllekõhuga autosse istuda :P Ükskord see vanamees midagi kobises Tanelile, et tema auto koht on nüüd ära võetud. Vabandage väga aga maja ees pole tegelikult parkimisplatsigi, veel vähem on seal kellegil enda isiklik koht...ja tõesti, kas ei või siis viisakalt ja kokkuhoidlikult parkida, et kõik mahuksid kenasti ära. BMW omanik näiteks pargib alati kenasti puu juurde, mitte mingisugust probleemi ei ole. Aga noh, vanainimesed...
Aga muidu oli mõnus veeta aega enda sugulastega. Mida aeg edasi, seda enam kaovad keskkooli aegsed sõbrad ja tuttavad, millest on muidugi kahju aga midagi pole parata. See-eest sugulased jäävad sugulasteks ja nüüd vanemana oskan ma rohkem neid hinnata :)
xoxo,
musticas
No comments:
Post a Comment