Teate, ma olen nii palju mõelnud selle üle, et kuidas olla õnnelik ja mitte mõelda halbadele asjadele. Sõnadele ja tegudele, mis on haiget teinud. Kuidas lahti saada enda lõpmatusest (armu)kadedusest? Kuidas unustada ja lõpetada mõtlemine inimestele, kes on reetnud ja pettumust valimstanud? Ma võitlen endaga, et lõpetada olemast üks negatiivne junn ja leida positiivsust igas olukorras...aga no, ei oska. Ei oska! Ma arvan, et mul on midagi peas sassis küll, ma olen täielik närvipundar. Mõned inimesed on nii rahulikud ja ei ärritu, mina aga lähen endast välja iga väiksema asja pärast. Eks see on ka põhjus, miks ma ei saa elu 100% nautida. Näiteks, kui ma ütlen Tanelile, et tee voodi ära ja ma näen, et ta on padjad valesse järjekorda pannud, sõidab mul katus ära. Kuigi nüüd, kui ma seda siia kirjutan, saan aru, et see on täiesti ebaoluline asi, mille pärast tõmmelda. Teatud asjade osas olen ma täielik perfektsionist aga mis puutub näiteks kooli kodutöödesse, saab laiskus ja tüdimus minust võitu. Ma olen nagu vastuolus iseendaga ja ma ei tea kuidas leida endas see sisemine harmoonia...
Üldiselt ma ei ole selline inimene, kes väga muretseb selliste asjade pärast ja üleüldiselt pole midagi elul viga. Ma ei ole õnnetu ega kurb inimene, lihtsalt mõnikord hakkab kripeldama, et kuidas ikkagi leida see rahu iseeneda sees.
xoxo,
musticas
No comments:
Post a Comment