Vahel tahaks karjuda inimeste peale, kes kirjutavad idiootseid asju internetti. Siis ma tunnen, kuidas ma tahaks tulistada nende pihta vihalaviini, kuid õnneks oskan end talitseda ja paari tunni pärast mõtlen, hea, et seda ei teinud. Näiteks eriti aktuaalne on see, et keegi julgeb kellegi või millegi kohta öelda, et talle ei meeldi midagi, see ei tähenda automaatselt = kade!!! People, why u so dumb? Ja palun, ärge kasutage lauset "eestlase lemmiktoit on teine eestlane". See on sama rõve nagu "haters gonna hate". Fakt on see, et nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka arvamusi.
Kirjutasin enne pika postituse valmis, kus ma ütlesin kõik välja, mis mind ei huvita ja mis mulle pinda käib. Aga siis ma käisin linnas jõuludekoratsioone ostmas ja mõtlesin, et ei, minu blogi ei ole selline, kus ma käin enda viha välja elamas (kuigi ma olen üsnagi närviline inimene). Pärast hunnik targutajaid tuleksid siia kommenteerima - ei, aitäh. Mind ei huvita internetis vaidlemine. Ma olen väga järsu ütlemisega aga kahjuks (või õnneks) siin see ei tule välja.
Pühendun edaspidi oma meisterdustele ja isetegemistele, arvamusloode kirjutamine jäägu teistele blogijatele.
Ja, jah, ma juba valmistun jõuludeks :D
See kadeduse asi on ikka ülim. Avaldad arvamuse ja kohe oled kade :D Nagu perekooliga, keegi võtab ja jagab su blogi, kirjutab juurde kui l*ll sa oled ja pärast kommenteerib veel keegi, et oi, tere Virge, mis sa reklaamid siin oma blogi :D
ReplyDelete