See on nii nõme, et igakord ma teen ühte ja sama asja. Mõnega läheb selleks kuu aega, teistega paar tundi, mõnega aasta. Praegu ma mõtlen, et ma tahan temaga ainult sõbraks jääda aga samas ma kardan (ja natuke nagu ikkagi tahan ka), et sellest tuleb midagi enamat. Aga minu suurim hirm on see, et ajapikku me lõpetame suhtlelmise. Juba sellest mõtlemine ajab mind hüsteeriasse. Kes teab, võib-olla kümne aasta pärast oleme koos, oleme lihtsalt head sõbrad või ei mäletagi üksteist? Ma mõtlen, et kuidas inimesed ikkagi üksteist unustavad? Ju on asi laiskuses. Alguses jäävad jutud msnis ja telefonis lühemaks, siis küsitakse vaid pealiskaudseid küsimusi ala "kuidas läheb?", "mis teed?" ning vastatakse ka juba ettearvatavalt, umbes "hästi", "normaalselt", "niisama", "igavlen" jne. Lõpuks ei tuntagi enam huvi üksteise vastu, sest unustatakse ära ühised huvid ja teemad millest arutleda. Mõnikord saab justkui jutt otsa ja ei olegi enam millestki rääkida. Kui minul nii juhtub, siis ma tean, et tegu ei ole ikkagi õige sõbraga. Kõige parem minu sõprade puhul ongi see, et ma võin ü k s k õ i k millest rääkida. Absoluutselt. Ma peaksin pidama blogi tegelikult rohkem ikkagi, et arutada iseendaga. Eelkõige pean blogi enda jaoks, et oma tegemisi ja mõtteid kunagi uuesti lugeda. Meenutada sündmusi ja lugeda oma emotsioone. Ah, et mis tunded mind praegu valdavad? Masendus? Ei tea. Võib-olla. Iseendaga on kõige parem ikkagi olla...tean, et ei saa iseendale selga pöörata ja kõik mu mõtted ja saladused jäävad ikka minuga. Peaks rohkem iseendaga tegelema. Mõtlema, planeerima, joonistama. Tahaks omaette olla, istuda, nautida rahulikku elu. Paistab, et see on võimatu, ma räägin põhimõtteliselt iseendale vastu. Nii mõttetud käigud olid ikkagi Lelle ja Folk, sest ma tarbisin alkoholi koguaeg. Nende ürituste mõte oleks pidanud olema uute inimestega tuttavaks saamine ja muusika. Minul oli vaid alkohol. Kahetsen. Ometigi oli seal nii palju toredaid inimesi, kellest mina ilma jäin. Kord ütles üks inimene, et tema ei otsi, teda leitakse. Ma tahan ka, et keegi otsiks mind. Et keegi märkaks mind, et ma olen olemas ja ma vajan kedagi toeks. Aga ma ei taha samas kellegile kooremaks olla oma murede ja probleemidega. Kõige kergem ongi vist omaette olla.
No comments:
Post a Comment