Mul on terve kuhi kiirmenetlusi, mida ma pean sisestama. Aga ma ei suuda, no, ei suuda, noh! Siin ruumis on kohe selline halb või väsitav energia, räige unisus tuleb peale ja viilin koguaeg, et ei peaks tööd tegema. Nagu praegugi, kirjutan siin. Vahepeal lõunal käisin kodus. Kohe nii hea oli istuda oma voodi peal ja läpakas toimetada. Tahan lihtsalt oma blogiga tegeleda ja sorteerida pilte arvutis. Nii kopp on ees sellest nürist tööst!!! Kann on kange, silmad on väsinud, tuju on null, suhelda kellegiga pole...
Hea küll, ma ütlen selle siis nüüd välja kõigile: ma andsin tööle lahkumisavalduse. Mida ma muidu siin vingun, et töö on jama! Tuleb midagi ette võtta. See töö sobib tõesti kellelegi, kellel pole mingisuguseid ambitsioone. Päevast päeva istuda ja toksida. Midagi uut siin ei juhtu. Ikka sama tekst paberil ja muudkui täida lahtreid arvutis. Ma lihtsalt ei suuda sellist jama kannatada. Ma olen veel noor ja võimekas, kellel puuduvad laenud ja lapsed, kui ma praegu ei vali endale tööd, mis mulle meeldib, millal siis?
Ohhh, kontoritöö.. Tean mida Sa tunned. Eriti jubedaks läheb asi siis, kui aknast näed, et päike paistab ja ilm on ilus :)
ReplyDelete